Tänaval plakateid jaganud parteilased tituleerisid nad teisejärgulisteks üksiküritajateks. Niivõrd tsentraliseeritud partei puhul on see aga mõeldamatu. Suve keskel oli Ajutisel Valitsusel tõenäoliselt parim aeg bolsevike tasalülitamiseks. Oli ilmselge, et nemad olid riigipöördekatse taga, kabineti käes olid dokumendid, mis tõestasid Lenini seotust sakslastega, ent vajalikul hetkel vedasid selleks ajaks valitsusjuhiks tõusnud sotsiaaldemokraatlikust leerist pärit Aleksandr Kerenskit närvid alt (Rogger 1983). Pipes (1991) viitab isegi Lenini ja Trotski vahelisele kõnelusele, kus esimene peab olukorda lootusetuks ning pelgab, et peagi tapetakse nad mõlemad. Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset põgenes Lenin surmahirmust Soome, bolsevikud langesid tugeva surve alla ja samal oli riigi elujärg paranemas (Laqueur 1987). Malia (1994) tsiteerib liberaalsete kadettide liidrit Pavel Miljukovi, kelle mälestuste
Juulis toimunud pealetungi ebaõnnestumise tõttu vahetati sõjaväe ülemjuhataja kohal kindral Aleksei Brussilov (1853-1926) välja kindral Lavr Kornilovi (1870-1918) vastu. Viimane asus augustis (septembris uue kalendri järgi) 1917 oma vägedega teele Petrogradi, üritades ilmselt seeläbi pealinnas tugevdada Ajutise Valitsuse võimu ja kord majja luua. Kerenski kuulutas selle aga mässuks ja vabastas Kornilovi sõjaväe ülemjuhataja ametist (ehkki on kindel, et Kornilov ei plaaninud Kerenskit kukutada ja pole võimatu, et esialgu oli Kerenski ise käskinud oma võimu suurndamiseks väed Petrogradi tuua). Igatahes jooksid Kornilovi väed enamuses laiali ning endine ülemjuhataja ise vahistati. Ajutisele Valitsusele oli kogu afäär aga suureks löögiks, mis jättis rahvale mulje, et valitsusel puudub kontroll isegi iseenda armee üle. Muudatused toimusid seepeale ka valitsuse koosseisus. Uueks asepeaministriks tõusis Konovalov, Nekrassov ja Tsernov lahkusid. 25.-26. oktoobril (7.-8
Protestid eesti väeosade vastu võtsid suure ulatuse. Otsustati mina otseste provkatsioonide teed. Saadeti telegramme, et polgu loomine on põhjustanud kähmlusi eesi ja vene sõdurite vahel, ei võeta vastust eestis tõenäoliselt toimuma pidsanud sündmuste suhtes (põhjendamatult). Langegati otsus Eesti polkude formeerimine seisma panna. Tlna saadeti Petrogradi Jüri Vilms, kes tundis isiklikult Aleksander Kerenskit, kes oli just sõjaminsitriks saanud, suutis selgeks teha, et Tlnas on rahulik. Kerenski langetas otsuse: olemasolev polk võib alles jääda, kui selle peab Rakverre viima, kuid uusi juurde moodustada ei tohi. Rakvere oli vaikne provintsilinn, milles domineerisid eestimeelsed mehed. I Eesti polk sai välja areneda enam-vähem löögivõimeliseks väeüksuseks. Varsti juba rohkem kui 10 000 sõdurit. Otsiti kõikvõimalikke muid teid osa sõjaväelistest saadeti ümbruskonda põllu- ja
annaabi.ee 
