Kentaur (0)

Kentaurid
Kentaurid (Κένταυροι) on vanakreeka mütoloogias hobuinimesed. Neid on kujutatud hobustena, kelle kaela ja pea asemel on inimese ülakeha. Kõige varasematel joonistustel on neil ka hobuse esijalgade asemel inimese jäsemed. Nad olid metsikud, ei osanud piiri pidada veiniga ja olid tuntud oma iha poolest noorte tüdrukute vastu. Nad elasid tsiviliseerimata mägedes ja metsades ning sõid toorest liha. Neid on kujutatud ka Dionysose lustlike ja ettearvamatute kaaslastena. Nad sümboliseerivad meest, kes on langenud oma peamiste kihude, nagu iharus, ägedus ja joomarlus, lõksu. Kristlikus ikonograafias esindavad sensuaalset kirge, abielurikkumist ja ketserlust. India müütides on samuti kentaurid olemas – seal on nad olendid, kelles on ühendatud füüsiline mehelikkus ja intellektuaalsed anded . Nende poolinimliku-poolloomaliku olemuse tõttu on neist mõeldud kui piiriolenditest, kes üheltpoolt sümboliseerivad metsikut loodust, teisest küljest aga õpetajaid, kes on vahelüliks inimese ja looduse suhetes. Kentaur oli ilmselt kreeklastele ka barbari sünonüümiks mütoloogias. Kentauri võib vaadelda ka kui igikestvat tasakaaluotsingut intellekti ja instinktide vahel.
Kentauridest räägitakse enamasti kui ainult meessoost olenditest. Naissoost kentaure (Kentaurides) ei mainita enne hilisemat antiikaega. Varaseim näide kentauritarist kunstis pärineb 4. saj eKr, tegu on makedoonia mosaiigiga. Ovidius mainib Hylonome-nimelist kentauritari, kes sooritas enesetapu, kui tema armastatu Cyrallus suri sõjas lapiitidega. Kreeka retoorik Philostratus annab samuti kirjelduse kentauritaridest. Kirjeldus on tõepoolest vaimustunud, ta on lummatud kentauritaride ilust ja räägib üsna üksikasjalikult nende läikivast karvast, mis võib olla väga erinevat tooni ja ka kontrastiks inimosa nahavärvile. Tema järgi oli kentauritaride ülesanne olla kodus Pelioni mäe lähedal ja hoolitseda kentaurilaste eest.