Ettevõte tutvustus; eesmärk; ettevõttepraktika olemus; soorituste analüüs; saavutatud tulemused; hinnang praktikale ja tööülesannetele. Esitlusmaterjalide kasutamine on kohustuslik. Kui komisjoni esimees teile sõna annab, hakkab ka teie jaoks ettenähtud aeg jooksma. Seega siis, kõiksugused sissevälja logimised, programmide käivitamised, failide otsimised ja muu taoline tegevus võtab kenakesti aega ja komisjon sellisest ajaviitmisest vaimustuses ei ole. Vihje: seadke oma esitlusmaterjalid stardivalmis enne oma esitlust! Et ei tekiks piinlikke ootusmomente, on viisakas ettekande lõppedes sellest ka märku anda. "...sellega ma lõpetan oma ettekande. Olen meelsasti nõus vastama teie küsimustele." Seejärel tuleb vastata komisjoniliikmete küsimustele. Nende lõppedes annab komisjoni esimees ettekandjale lõppsõna (tänuavaldused, personaalsed ja üldised).
goal eesmärk seem näima, paistma good-natured heasüdamlik senior citizen vanem inimene, graduate kooli lõpetama pensionär graduation kooli lõpetamine set off teele asuma, alustama grin irve, naeratus shake värisema Guess what! Tead mis/mida! shield kilp(ns), varjama, kaitset handsomely kenakesti, pakkuma (ts) tähelepanelikult sideburn(s) põskhabe have an early night vara magama siren wailing sireeni huilgamine minema slyly salakavalalt highly-paid kõrgelt tasustatud snub (nose) nösu(nina) hug kallistama solemn tõsine, pühalik (have) in store varuks (olema) sound transmitter helisaatja
- küll ka mingist selgrooveast - ning see nõuab inimohvreid, verelaskmist Eesti soontest: saksluse saneerimiseks - Aaria tõu alalhoiuks - nagu see ju mitut põlve õndsail Baltimaadel siin kenakesti õnnestunud. Elulugu Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas, Pala külas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Oma nooruspõlves jäi ta tihti alla vanemale õele Liisa Haavakivile. Ei olnud Anna Haavale antud nii tervist kui ka julgust. Tihti palvetas ta jumala poole, et ta ära sureks ja enam oma emale ning õele häbi ei valmistaks
ma ei eksi, olete teie ainus, kes vabariigi algusest peale on siin koolis töötanud- võiksite võtta enda peale inspektori ülesanded." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 265 ). See oli väga suur tunnustus mida üks õpetaja võis saada, Juulius oli sügavalt liigutatud ja õnnelik. Õpilaste autoriteet tema vastu tõusis. ,,Nad olid taltsamad juba selgi põhjusel, et ta oli ühtlasi ka nende klassijuhataja. Ta oli suutnud neisse esimestel päevadel kenakesti pieteeti istutada oma kõrge aatelise jutuga, mille tagajärjel iga poiss pidi meisterdama oma päevakava ja hakkama süstemaatiliselt ja lakooniliselt elama. Ja igatahes ei teinud nad mürglit, kui klass pimedaks tehti ja hakati Pompeji varemeid näitama. (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 267-268 ). Peale kõiki raskeid aastaid austati teda rohkem kui iial varem. Ja Juulius Kilimit oli õnnelik. ,,Kas ta oli auahne? Jah, kui nii, siis ta oli. Kuid ta ei lugenud seda ise eriti