Veosport (koerterakenditega) Esimeseks kelgukoerte spordivõistluseks võib tõenäoliselt pidada 1908.a Alaskal NomeKennel Club'i poolt korraldatud All Alaska Sweepstakes nime kandvat võistlust. Distantsi pikkuseks oli408 miili ehk ligi 660 km. Aasta hiljem osalesid All Alaska Sweepstakes võistlusel William Goosak'I poolt Siberist toodud esimesed siberi huskyd. Goosak'i huskyrakend oli edukas, ning saavutas kolmanda koha.Kui algusaegadel harrastati kelgukoertega vaid kelguvedu, siis tänapäeval on kelgukoertegaharrastatavaid spordialasid hoopis rohkem. Kelgukoertega harrastatavad spordialad ja nendel spordialadel korraldatavad võistlused jagunevad vastavalt sellele, kas tegemist on talvel ja lumel toimuvate võistlustega või kevadel ja sügisel toimuvate lumeta alade ehk dryland võistlustega: talvised spordialad: dryland e. lumeta spordialad: kelguvedu koerakross e
Turistid tulevad Skagwayst Dyea'sse spetsiaalsete 24-kohaliste bussidega, mis korjavad inimesi linnast peale ning tulevad mujale sisse põikamata otse meie laagrisse. Nii bussid kui ka bussijuhid on Alaska Excursionsi omad ning kuna kelgusõidud on valdavas osas lõpuni välja müüdud, saab bussi peale ainult nimekirja alusel või väljaostetud pileti ettenäitamisel. Inimesed tuuakse pooleteiseks tunniks Dyea'sse, lastakse neil seal läbi teha kõik kelgukoertega seotud tegevused (kelgusõit, loengu kuulamine, kutsikatega mängimine, meenete ostmine) ja kui ettenähtud aeg otsas on, viivad bussid inimesed tagasi linna. Iga kolmekümne minuti tagant tuuakse laagrisse uus 24-liikmeline punt, iga kolmekümne minuti tagant viiakse mõni rühm minema niimoodi hommikust õhtuni, viis kuud järjest. Autor kirjeldab laagrit nõnda: Laager ise asub muust maailmast eraldatuna, muidu
palju kiiremini ja tõhusamalt kui ponid. Scotti mootorkelgud ütlesid käredas külmas juba saja kilomeetri järel üles. Ka ponid ei pidanud kaua vastu ning mehed pidid kelkude vedamise üle võtma. Need erinevused retke plaanimises on hiljem uurijatele palju kõneainet pakkunud ning viinud järelduseni, et Amundseni edu ei olnud juhuslik ning Scotti hukk ei olnud pelgalt ebaõnn. 6 Ronald Amundsen enda kelgukoertega Pärast ekspeditsiooni Amundsen kirjutab küll hiljem, et esmaavastaja au polekski talle oluline olnud, talle oli palju südamelähedasem teaduslik teave, mida selline ekspeditsioon oleks andnud. Põhjanabale jõuab Amundsen siiski ka, seda 1926. aastal, lennates sealt üle tsepeliiniga Norge. Ta oli esimene inimene, kes lendas üle põhjapooluse,saades sellega esimeseks inimeseks, kes oli käinud mõlemal poolusel. Amundsen kaotas elu 1928. aastal, kui ta osales itaallasest
annaabi.ee 
