peamiselt merede äärde. Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua neli võtmesõna. Nendeks on: käsitöö, kaubandus, turvalisus ning soodne asukoht. Keskaegsel linnal oli kaks keskpunkti katedraal ja turuplats. Turuplatsi lähedal painkes ka raekoda. Kauplemine etendas linnaelus suurt rolli, kuna just turust sai alguse linnade ja linlikkuse kiire areng. Nimelt tekkis linnaturu nõudlusele spetsialiseerunud käsitööliste kiht, mille tegevus pani aluse kaubatootmisele. Keksaegne linn koosnes kitsate tänavate, läbikäikude ja siseõude võrgustikust, mis meenutas osaliselt labürinti. Tänavaid katsid kas varikatused või lihtsalt ülesriputatud riidepalakad. Majade uhkemad küljed, mis olid värvitud erksamate värvidega olid tänava poole. Linnas valitses kindel kord, samuti ka oma arenguloogika. Üha enam üritati linnu avardada, planeerida ning kaunimaks muuta. Linnu valitses raad. Keskaegses linnas
täielikult välja ehiatmata. Visby • saare suurim lin ja halduskeskus on läänekladadl kunagine hanasalinn visby • oli keskajal saare tähtis kaubanduskeskus ning 13.asj tähtasaimaks hansalinnaks läänemerel • visby ringmüüri hakati ehitama juba 12.asaj hanasa liidu aegadel. • Umbes 1280 a ehitati see praegusele kõrgusele ja see sai iseloomulikud tornid, kuigi mõnd neist ei ehitatud kuni 15.saj. • on kõige peremini säilinud keksaegne linn skandinaavias ja kuulub unseco maailmapärandi nimistusse • visby domkyrka (toomkirik) a sigtuna • asetseb mälari järve ääres ajaloolise upplandi piirkonnas. • Sigtuna asutati 11.asj. Alguses rootsi kuningas olaf skötkonung ja see sai kiiresti suureks kaubanduskeskuseks ja sadamaks. • Linna vallutasid ja hävitasid 1187 paganad(eestlased/novgorodlased) linna ehitati siiski peagi üles kuid selle tähtsus hakkas langema.
Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel. Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel perioodil tõusis dramaatika tähelepandavale kohale teiste kirjandusliikide kõrval (Shaw, Tsehhov). 2. PILET
annaabi.ee 
