Märgid naise majanduslikust iseseisvusest pärinevad juba Rooma vabariigi ajast. Naiste kätte oli kogunenud juba rohkesti varandust. Kaasavara oli algselt mehele antud abieluga seotud kulude katteks. Teisalt püüti kindlustada naise toimetulekut juhul, kui abielu peaks lõppema. Rooma abielu polnud juriidiline suhe ning ühiskonda ei huvitanud teiste eraelu. Ka lahutus oli igaühe eraasi. Kumbki abikaasa säilitas õigused oma varanduse üle ja kumbki vastutas eraldi oma võlgade eest. Keisriaja naised pärisid ja pärandasid varandust, kontrollisid oma kaasavara, vabastasid orje, müüsid ja ostsid maad ning jagasid rikkalikuly ja vabalt annetusi. Lastele kehtestati seaduslik pärandiosa. Sama seadust kasutati ka emapoolse pärandi puhul. Lapsed kuulusid mehe perekonnale, sest neil oli isa nimi. Poegade ja tütarde võrdõiguslikkus pärijatena tõstis naiste majanduslikku iseseisvust. Roomlased hakkasid lisama oma nimele ema nime, selleks, et rõhutada oma sidet emaga. Naised
Suhtumine orjadesse sõltus üldisest muutusest. Arvati, et orjus on isiklik ebaõnn ja võib mingil põhjusel igale ühele osaks langeda. Roomas oli suhtumine, et igal ühel oli kohustus oma kohta hoida ühiskonnas. Sama suhtumine on uues testamendis. Laste hülgamine- expositio. Tuleb sõnast välja panemine. Eriti alates keisririigi algusest üks tähtsaim orjade allikas. Sündide piiramine, kui oli näljaoht, plahvatuslik sündimus. Keisriaja alguses sündimus langes. Ka rikkad võisid loobuda lastest, et mitte liigset varandus killustada, kui oli juba testament tehtud. Oli võimalus, et lapse võtab rikas pere enda juurde. Abielurikkuja naise laps võidi hüljata mehe poolt, kui mees oli kindel, et laps ei ole tema oma. Sündinud laps kuulus juba mehele. Hüljati abielu tüli tagajärjel, peab tegema vahetult peale sünnihetke. Kui naine saab vallaslapse ja hülgab mehe teadmata lapse ja naine teab, kes lapsendab
ühiskondliku elu nõudeid. Ent teine eesmärk oli jäädvustada oma nimi teiste suurte Rooma keisrite kõrval ajalukku. Tema naine oli parajalt uhke ja suurejooneline ning innustas meest. Lisaks soovis Iustinianus oma võimu säilitada koodeksi abil. Põhjus,miks selline mahukas töö alles tema ajal ette võeti peitub selles, et siis saavutas Ida-Rooma riik uuesti oma mõjuvõimu. 1.3. Vahetu loomislugu CIC on keisriaja kodifitseerimispüüete ja Ida-Rooma juriidiliste koolide tegevuse tulemus. 1.3.1. Tribonianus C.I.C kodifitseerimist alustati umbes 528.a. ning lõpetati 534.a., see sisaldas mitte ainul tsiviilõigust tänapäevases mõttes, vaid ka riigiõiguslikke, kriminaalõiguslikke ja protsessiõiguse norme. Oma ulatusliku kodifitseerimistöö teostamiseks moodustas Justinianus algul 10-, hiljem 15-liikmelise
annaabi.ee 
