piirkonnas hakati üldjuhul piiranguid ( nt 15.veebruari 1899.aasta veebruarimanifest, mis tühistas enamiku Soome senistest õigustest) kehtestama n-ö ilma põhjuseta s.t soomlased polnud korraldanud vastuhakke ega ms. Seevastu Baltikumis koostati ranged piirangud , kui rahvas ilmutas rahulolematust ja hakkas mässama (nt 1905. aastal puhkenud Vene revolutsioon, kust võtsid aktiivselt osa). Juba Vene Keisiririigi võimu ajal ilmnesid selged erinevused põhjanaabrite soomlaste ning baltlaste iseloomujoonte vahel, kellest esimesed on sootuks rahulikuma ning leplikuma temperamendiga kui eestlaste-lätlaste-leedulaste oma. Arvatavasti alustati Soomes piirangute seadmist seetõttu, et tajuti selle autonoomia mõjuvõimu ning tolle piirkonna Vene Keisririigi n-ö rüpest välja kasvamist. Soome poliitikud suutsid kontrolli all hoida vastupanuliikumise aktsioone ning rüüstamisi-
sõjaväelast. 1915. aastal jõudsid Saksa väed aga juba Kuramaale ja vallutasid Riia linna ning nii muutus Eesti ala Vene vägede tagalaks. Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti rahvuspoliitikaga. Esimesed katsed luua rahvusväeosasid tehti, peale seda kui Saksa Keisiririigi väed olid vallutanud Lätimaa ja Riia ning moodustati Läti Kütipolgud. 1917. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagenevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustatas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Peeter Suure merekindluse komandant admiral Leskov'ilt, kes oli nõus
1915. aastal jõudsid Saksa väed aga juba Kuramaale ja vallutasid Riia linna ning nii muutus Eesti ala Vene vägede tagalaks. Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti rahvuspoliitikaga. Esimesed katsed luua rahvusväeosasid tehti, peale seda kui Saksa Keisiririigi väed olid vallutanud Lätimaa ja Riia ning moodustati Läti Kütipolgud. 1917. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagenevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee otsustatas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna Peeter Suure merekindluse komandant admiral Leskov'ilt,
annaabi.ee 
