Arteriaalse hüpotoonia ehk madala vererõhu piiriks loetakse väärtusi alla 100/60 mmHg. Ned kellel on looduse poolt antud madal vererõhk, haigestuvad teistega võrreldes palju harvemini südame ja veresoonkonna haigustesse. ARSTI JUURES KASUT VERERÕHU MÕÕTMISEKS PALPATOORSET E Riva-Ricci meetodit. Vererõhu mõõtmise auskultatoorne e Karotkovi meetod. Korotkovi toonid. Peamiselt mõõdetakse astillomeerilisel meetodidl. Üldine perifeerne takistus on suures e kehavereringes oliliselt kõrgem kui väikeses e kopsuringes ja selle tõttu erinevad ka süstolis vatsakeste poolt arendavad rõhud. Süstoli ajal tõuseb rõhk vasemas vatsakeses 110- 130 mmHg-ni ja paremas vatsakeses 25 mmHg-ni. Pärast poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk kehavereringes suuhtes arterites 70-80 mmHgni ja kopsuvereringe arterites 8-10 mmHg- ni. Vatsakeste maht diastoli täitumisfaasis suureneb kuni 140-150 ml-ni(lõppdiastoolne
normaalseks funktsioneerimiseks vajalike ainetega, samuti ära transportida rakkude 8 ainevahetusjääke. Ainete juurde- ja ärakandmine ringleva vere abil ei toimu seejuures mitte otseses kontaktis rakkudega, vaid kaudselt, interstitsiaalse vedeliku vahendusel. Veri ringleb kinnises veresoonsüsteemis, mille osadena eristatakse kopsu- ja keharinget. Kehavereringes surutakse veri vasaku vatsakese poolt süstoli ajal aorti, kust väljub suur hulk artereid. Sel teel kujunevad veresoonestikus paljud omavahel parallelselt lülitatud regionaalsed piirkonnad, mis moodustavad organismis jaotudes alaringeid ehk elundivereringeid (südames, ajus, maksas, neerudes, lihastes, nahas). Kopsuvereringes jõuab veri paremast vatsakesest kopsuveresoonte süsteemi, mis on printsipiaalselt samasuguse ehitusega nagu kehavereringesüsteem. Oluline
(1) Südame poolt tehtav töö on käsitletav vatsakestes toimuvate rõhumuutuste ületamisena, mis vasakus vatsakeses on 0-st kuni 120-130mmHg-ni ja paremas vatsakeses 0-st kuni 25-30 mm Hg-ni. Diastolis langeb rõhk aordis 80 mmHg-ni ja kopsuarteris 8 mmHg-ni, seega vasak vatsake töötab kõrgrõhu- ja parem vatsake madalrõhusüsteemi pumbana. Verd liikumapanev jõud on süstoolsest ja diastoolsest rõhust tulenev keskmine arteriaalne vererõhk Pa, mis kehavereringes on võrdne u 100 mm Hg-ga. Vasaku vatsakese töö A=V*Pa+ 1/2m*v2 V-vasaku vatsakese löögimaht 70*10-6m3(70ml) Pa-keskmine arteriaalne vererõhk 13,3 kPa (100 mmHg) m-aorti paisatud vere mass 70*10-3kg (70g) v-keskmine vere liikumise joonkiirus aordis (0,5 m/s) Arvestamata vere tihedust suuremaks vee tihedusest, saadi töö väärtus A=0,931+0,009=0,94N/m eJ ühe südamelöögi kohta. (70*löögisagedusega same vasaku vatsakese töö 65,8 J/min
Türoksiin suurendab müokardi tundlikkust sümpaatiliste närviimpulsside suhtes aeglaselt aga püsivalt Südametalitluse närviregulatsioon: Närvisüsteem-piklikus ajus kardiovaskulaarne keskus Sümpaatilised kiud-stimuleeriv toime(kiirendab erutuse teket,löögimaht tõuseb) Adrenaliin,noradrenaliin Parasümpaatilised kiud-pärssiv toime(aeglustab erutuse teket,diastol pikeneb) Uitnärv, atsetüülkoliin 32. Vereringeosad ja nende ülesanded. Kehavereringes surutakse veri vasakust vatsakeset aorti, millest omakorda väljub rida suuri artereid, andes alguse üksikute elundite vereringetele (südame, aju, maksa, neerude jne. vereringed). Arterid jagunevad mitmeid kordi, sealjuures harude läbimõõt muutub järjest väiksemaks. Kõige väiksema läbimõõduga arteriaalseid veresooni nimetatakse arterioolideks, neist väljuvad omakorda kapillaarid, mille vahendusel toimuvad ainete vahetused vere ja ümbritsevate rakkude kudede vahel
annaabi.ee 
