seesugust kõdunemist ja jälkust, ning võrdles maalil olevaid patte laibal leiduvat ussidega. Portree tähistas ka Dorian Gray südametunnistust, mida ta üritas iga hinna eest eirata ning unustada. Selle vaatamine tuletas talle meelde tema patte, möödalaskmisi ning tema elu tegelikku allakäiku ja seepärast otsis ta rohkelt tegevust, et kõike unustada, et põgeneda enda ja oma südametunnistuse eest. 3. Sibyl Vane tähistas Doriani jaoks kõikide romantiliste kangelannade kehastajat, kes toitis mehe kujutlusvõimet ning uudishimu. Mees käis teda pea igal õhtul teatris vaatamas, sest ta oli niivõrd lummatud tüdruku geniaalsusest. Abielust ei saanud asja sellepärast, et Sibyl mõistis oma võltslikkust teatrilaval. Ta sai aru, et polnud kunagi tõeliselt armastanud ega elanud. Kõik oli seni olnud tema jaoks teesklus, puhas näitlemine. Ta ei tahtnud lausuda armusõnu Romeole, kui need tegelikult olid mõeldud Dorianile, ta ei tahtnud enam naljatleda armastusega
petlik kavaldaja, eelkõige oli ta sõjaõhutaja ning valitseja Valhallas), Thor (pikse- ja taevajumal, kujutati punahabemelise vanamehena, ta oli usaldusväärne ja rahumeelsete põlluharijate seas kõrgelt hinnatud), Frej (viljakusejumal, samuti rahu ja jõukuse jumal, ta edendas nii taimekasvu kui ka inimeste ja loomade sigivust, sellepärast kujutati teda sageli suure suguelundiga) ja kurjade jõudude kehastajat hiid Loki (üleannetuse jumal, teda kirjeldatakse kui ,,kõigi pettuste kavaldajat", ta oli algselt tulejumal, ta oli muljetavaldavate võluvõimetega meistervaras ning võis võtta mistahes kuju. 15)Araablaste ühiskond. Araablased olid rändrahvas ning kõnelesid semiidi keeli. Elanikkond jagunes beduiinideks (rändkarjakasvatajad kõrbetes ja steppides, kasvatati peamiselt kaamleid, saadi nahka, liha, piima ning müüdi), fellahid (paiksed
kahte moodi korraga üks oli see, mida Ankruhiivajas näeb ja teine oli segasem, eksperimentaalne luule, mida ei trükitud. Kasutas pseudonüümi Jüri Palmiste ja ,,Ankruhiivaja" luule liikusid rööbiti. Mitu kihti varjul, kuid üldises raamistuses saavad kokku. Alliksaarele oli Rummo autoriteet. ,,Luulet 19601967" (valikkogu, 1968) haakub ,,Lumevalguse..lumepimedusega". See on luulekogu soojem ja värvilisem pool. Rummos hakatakse noorelt Eesti luule päästja kehastajat ja superkangelast nägema, see ahistas. ,,Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972" (1989) muutis selleks ajaks oma luulelaadi. 1972.a valmis käisikiri, hakkas undergroundis ringlema. Korraldas luuleõhtuid, kus luges neid luuletusi ette. Otseselt poliitilis motiivistikuga luulet, mida saab lugeda riigivastasena. Pärast seda kogu hakkavad näivuse ja tõelisuse probleemid esile tõusma. Klassikaline luuleideaal kadus. Hakkavad ilmuma laulutekstid (tuntuim
annaabi.ee 
