mitte mingite elukaugete abstraktsioonidega tegelemine, vaid valdkond, mida iseloomustab eripärane dramatism. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta senises filosoofia-traditsioonis esinevaid vaidlusi olemise üle “gigantomahhiaga” – kreeka mütoloogiast tuntud süžeega, mis kõneles võitlusest koletiste-gigantide ja jumalate vahel. “Gigantideks” nimetab ta siin filosoofe, kes samastasid olemise kehalisusega, ning peab ilmselt silmas senise kreeka teoreetilise mõtte neid esindajaid, keda eelnevates loengutes sai nimetatud physiologos`teks. “Jumalateks” aga seda olemisküsimuse käsitluste leeri, mis peab tõeliseks olemiseks kehatut, üksnes mõistusele tabatavat eksistentsi, st. endale lähedase olemis-käsituse esindajaid. Kuid niisugusel arusaamisel pole ta mitte algusest peale olnud. Teoses “Phaidon” (96a-99d; Platon, Teosed I, lk. 105-109) laseb ta Sokratesel kõnelda oma noorusest
kohaliku sarimõrtsuka mõttemaailm. *Hiram’i (Mari Laaniste) „Mõru maik“ 1999, mis tekitas omal ajal palju elevust. Tegevus suures linnas, seal igast suhted, vaadeldakse üht noort naist ja tema suhteid, on näitleja ja armub ühte bändilauljasse, mingi armukolmnurk tekib. Linnakontekst on oluline, selline närviline, ohtlik, erootiline kk... kapitalismi tumedam pool. Nüüdisrealismile iseloomulikult on tähelepanu pööratud keha kujutamisele ja kõigele kehalisusega seonduvale (kõik tänapäevane – sport, nöohooldus jne). Moodsale realismile omaselt ka palju viiteid poppkultuurile. Pidevalt mingid laulud ja lüürika taustaks, neid loetakse kõrvuti hiina luulega (iidne ja popp kõrvuti). Loo ülesehitus komplitseeritud, esmapilgul fragmentaalne ja olevikus toimuvate sündmuste vahel on tagasivaated minevikku (avab peategelase iseloomujoone sellega). Pealkirjaga tuleb selgelt esile mingisugune hinnag kas maailmale või
üksikosadeks liigitamises, esemete semiotiseerumises teatrilaval (st teatrimärk on mingi märk), iga väljendusvahendi asendamises teise väljendusvahendiga teatris (st teatrimärk on mobiilne ja polüfunktsionaalne). f) Teatrifenomenoloogia kerkis esile 1980.90ndatel teatrisemiootika kriitikana. Teatrifenomenoloogia keskendub sellele, mida laval näeme, tajutavale materiaalsusele, laval toimuva kogemisele. ,,Tagasi asjade endi juurde!" seotud kehalisusega inimene on kehaline: näitleja tuleb lavale ja on füüsiline, ruum on ka füüsiline. g) Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. - teoreetiline uurib pigem ajalugu - praktiline otsib praktilises teatritegevuses teatripiire lavastamis- ja etendamispraktikates. Erinevad etendamispraktikad, mitte-argised kehatehnikad. Interkultuuriline teater.
annaabi.ee 
