Lisaks sellele on kasutusel 284 õppereaktorit 56 riigis ning umbes 220 reaktorit on paigutatud laevadele või allveelaevadele. Tuumaelektrijaamade tüübid · 4 tuumareaktorite põlvkonda * I põlvkonda enam ei kasutata ja IV veel lähema 15 aasta jooksul tootmisküpseks ei saada. * Töös on enamasti II põlvkonna ja üksikud III põlvkonna reaktorid. II põlvkonna reaktorite tüübid (arvukuse järgi): * surveveereaktor PWR ja WWER * keevveereaktor BWR * surveraskeveereaktor PHWR või CANDU * täiustatud gaasjahutusega reaktor AGR * kergevee grafiitaeglustiga reaktor RBMK * kiire reaktor FBR Väljaarvatud FBR, on kõik ülejäänud aeglastel neutronitel töötavad reaktorid, mis kasutavad tuumkütusena peamiselt looduslikku või 235U suhtes väherikastatud uraani ja osaliselt reaktori töötamisel 238U neutronkiiritamisel tekkivat plutooniumi. Sellega kasutatakse kogu uraanis sisalduvast lõhustumisenergiast ära ainult 1-2 %.
reaktoritüübil puudub. Lennukikandja reaktor, mis kasutas rikastatud uraani ning mille aeglustiks ja soojuskandjaks oli vesi, oli prototüübiks tänapäeval kõige levinumale ja ohutumale surveveereaktorile PWR. Esimene sellise reaktoriga tööstuslik 60 MWe elektrit tootev jaam valmis 1957. a. Shippingportis, USA-s. Analoogiline NL reaktor VVER lasti käiku 1964. a. Novovoronezis. USA-s töötati välja teine levinud energiareaktori tüüp, keevveereaktor BWR, mille esimene tööstuslik 250 MWe variant Dresden-1 käivitati 1960. a. Erinevalt kulges reaktorite areng Ühendkuningriigis, Kanadas ja Prantsusmaal. Peamiselt uraanirikastuse võimsuste piiratuse tõttu töötati välja looduslikul uraanil töötavad reaktorid. Kanadas loodi raskeveeaeglustiga CANDU reaktor. Ühendkuningriigis arendati grafiitaeglusti ja gaas-soojuskandjaga Magnox reaktor (Magnesium non-oxidising) ja hiljem rikastatud uraani
ohutuse. Samas suurenevad riskid vältimatult, kui ükski neist süsteemidest ei täida oma ülesandeid korralikult. II põlvkonna reaktorid Enamik praegu energeetikas kasutatavaid tuumareaktoreid loetakse II põlvkonda kuuluvaks. Ajalooliselt on väljaarendatud mitmeid erinevaid reaktoritüüpe, millest arvukuse järjekorras on end praktikas suuremal või vähemal määral õigustanud järgmised: · surveveereaktor PWR ja WWER, · keevveereaktor BWR, · surveraskeveereaktor PHWR või CANDU, · täiustatud gaasjahutusega reaktor AGR, · kergevee grafiitaeglustiga reaktor RBMK, · kiire reaktor FBR. Väljaarvatud väikesearvuline viimane tüüp FBR, on kõik ülejäänud aeglastel neutronitel töötavad reaktorid, mis kasutavad tuumkütusena peamiselt looduslikku või 235U suhtes väherikastatud uraani ja osaliselt reaktori töötamisel 238U neutronkiiritamisel tekkivat plutooniumi. Sellega kasutatakse kogu uraanis
[7] Lennukikandja reaktor, mis kasutas rikastatud uraani ning mille aeglustiks ja soojuskandjaks oli vesi, oli prototüübiks tänapäeval kõige levinumale ja ohutumale surveveereaktorile PWR. Esimene sellise reaktoriga tööstuslik 60 MWe elektrit tootev jaam valmis 1957. a. Shippingportis, USA-s. Analoogiline NL reaktor VVER lasti käiku 1964. a. Novovoronezis. USA-s töötati välja teine levinud energiareaktori tüüp, keevveereaktor BWR, mille esimene tööstuslik 250 MWe variant Dresden-1 käivitati 1960. a. [7] Erinevalt kulges reaktorite areng Ühendkuningriigis, Kanadas ja Prantsusmaal. Peamiselt uraanirikastuse võimsuste piiratuse tõttu töötati välja looduslikul uraanil töötavad reaktorid. Kanadas loodi raskeveeaeglustiga CANDU reaktor. Ühendkuningriigis arendati grafiitaeglusti ja gaas-soojuskandjaga Magnox reaktor (Magnesium non-oxidising) ja hiljem rikastatud uraani
a Nõukogude Liidus, kus rakendati vesijahutuse ja grafiitaeglustiga kanalreaktorit AM-1. [7] Reaktor, mis kasutas rikastatud uraani ning mille aeglustiks ja soojuskandjaks oli vesi, oli näiteks tänapäeval kõige levinumale ja ohutumale surveveereaktorile PWR. Esimene sellise reaktoriga elektrit tootev jaam valmis 1957. a. USA-s. Nõukogude Liidus lasti käiku analoogne reaktor 1964. a. USA-s töötati välja teine levinud energiareaktori tüüp, keevveereaktor BWR, mille esimene tööstuslik käivitati 1960. a. [7] 1.4. Ajastute erinevused 1970 - 1980 hakkas peamiselt USA-s ja Euroopas tuumaenergia areng uute jaamade ehitamise osas peatuma ning see tendents jätkus kuni käesoleva sajandi alguseni. Oma osa oli sealjuures kindlasti kasvaval rahutusel radioaktiivsete tuumajäätmete ohutuse ja tuumarelvamaterjali võimaliku leviku suhtes, fossiilkütuste hindadel ning tuumajaamade avariidel, mis tekitasid vastuseisu tuumaenergia arendamisele. [7]
Kuna reaktori reaktiivsuse reguleerimiseks ei kasutata boori, säilivad reaktori ehituses kasutatavad süsinikterased paremini. Ühe kanali purunemine ei mõjuta reaktori tööd kanali saab sulgeda ja reaktor saab edasi töötada kuni hoolduseni. Candu puhul on turbiini minev küllastunud aur kuivem, mis vähendab turbiinis erosiooni ohtu. Selles reaktoris ei ole võimalik toota tuumapommi tegemiseks sobilikku plutooniumit. · surveveereaktor PWR ja WWER · keevveereaktor BWR · surveraskeveereaktor PHWR või CANDU · täiustatud gaasjahutusega reaktor AGR · kergevee grafiitaeglustiga reaktor RBMK 12 7.3 Kolmas põlvkond ABWR, System 80+, AP600, EPR EPR - AREVA poolt pakutav EPR on kaitstud väliselt maavärina, sõjaväe reaktiivlennuki kokkupõrke ja plahvatuse impulsslaine eest. [10] Sisemiste õnnetuste analüüsimisel on arvesse
annaabi.ee 
