........................................................ .................................. ................... Moosi keetmine Referaat Juhendaja: ................................... .................... SISUKORD Üldiselt moosi keetmisest.....................................................................................................................3 Moosi keetmise ajaloost.......................................................................................................................3 Ettevalmistused moosi keetmiseks.......................................................................................................3 Purkide pesemine................................................................................
magneesiumi ja raud(III)ioone. Kare vesi tekitab aga meie kodumasinatele katlakivi, muutes sedasi asjad kasutuskõlbmatuks. On võimalik ehk vee karedus on mööduv, siis öeldakse selle kohta karbonaatne, aga halvemal juhul või olla vesi ka mittekarbonaatne ehk püsivalt kare. On väga hea inimesed on suutnud leida viise kuidas vee karedusest vabaneda, seda siis olenevalt mis liiki karedusega on tegu. Lihtsamatel juhtudel piisab vee keetmisest. Veekareduse eemaldamisel keetmise teel on aga ka suur miinus. Nimelt tekitab see meie olmetehnikale katlakivi. Tegelikuses on, need protsessid, aga pöörduvad,sest looduses on ka võimalik, et tekib vastasuunaline reaktsioon kus vees ja õhus sisalduva süsinikdioksiidi toimel muutuvad pinnases looduslikud kaltsiumi- ja magneesiumiühendid vees lahustuvateks vesinikkarbonaatideks. Nii sattuvadki meie vette kaltsiumi-, magneesiumi-, ja
pidada, et selles võib sisalduda rohkesti toksiine ka siis, kus veeõitseng pole silmaga nähtav. Kui vees leidub väikesi 12 mm suurusi rohelisi tükikesi, on see üks märke sinivetikate kohta. Nagu mainitud, võivad suuremad kogumid puududa tugeva tuule tõttu, mis rakud ühtlaselt veesambasse segab. Sellist vett ei ole soovitatav näiteks matkal juua või toidu valmistamiseks kasutada. Isegi vee keetmisest poleks kasu, sest selle mõjul vabaneb rakkudes olevaid toksiine veelgi rohkem. Teatavasti ei suuda kõrge temperatuur mürke neutraliseerida. Sinivetikatoksiine peetakse ohtlikuks eelkõige soojaverelistele. Siiski on teada hulk juhtumeid ka kõigusoojaste, sh. kalade kahjustustest. Enim ohustatud on herbivoorid, kes toituvad otseselt vetikatest. Toime oleneb peaasjalikult nii toiduks kasutatu kui ka sööja liigist. Nii näiteks on
Valmistamine: 1. Suru kohupiim läbi sõela. 2. Kuumuta piim keemiseni, lisa kohupiim ning keeda tasasel tulel, kuni eraldub vadak. 3. Aseta saadud mass sõelale nõrguma. 4. Sulata või, lisa nõrgunud kohupiima-piimamass, maitsesta soola ja köömnetega ning sega ühtlaseks. 5. Lase massil veidi jahtuda. 6. Lisa lahtisegatud munad. 7. Kuumuta pidevalt segades 3-5 min. Hoidu keetmisest! 8. Pane saadud mass külma veega kastetud vormi või kahekordse niiske marliga kaetud sõelale nõrguma. Serveerimine: 1. Kummuta nõrgunud sõir sõelalt serveerimisnõule. 2. Tükelda 3. Temperatuuril 2-6 C *Tugevama maitse saamiseks võib köömned eelnevalt röstida. *Sõira võib lisada mitmesuguseid ürte, samuti kala- ja lihatooteid, seeni ning köögivilju. Samuti värskeid, kuivatatud ja suhkurdatud puuvilju ja marju, pähkleid, rosinaid.
Eriti soovitatav on aurutada laste toitu, kuna kasvava organismi jaoks on piisava koguse vitamiinide ning mineraalide omastamine eriti oluline. Aurutada saab peale aedviljade nii riisi, liha, kala kui ka puuvilju. Enim levinud toiduvalmistusviis on keetmine. Keetmise juures on oluline mitte panna potti liialt palju vett, kuna keetes imendub toidust toitaineid vette, mille me hiljem kraanikausist alla kallame. Kehtib ka reegel, et mida kauem keeta, seda vähem kasulikku toidus säilib. Keetmisest veidi leebem variant on toidu blanseerimine, mille käigus pistetakse toit kuuma vette vaid mõneks minutiks ning seejärel pannakse koheselt külma vee alla. Blanseerides kirgastuvad aedviljade värvid; blansserimist kasutatakse mõne toidu sisse mineva aedvilja eeltöötlemiseks, samuti võib praadimise asemel blanseerida muna. Üheks Aasiast läänemaailmasse levinud toiduvalmistusviisiks on wokkimine, mille
Sel juhul ei tohi ühegi maitseaine 114 maitse ega lõhn liigselt tuntav olla. Peab arvestama, et maitseained ei tohi varjutada toidu loomulikku maitset. Maitseaineid saab küll toidule juurde panna, aga ülemaitsestamise korral neid ära võtta ei saa. Lisatavate maitseainete kogus sõltub maitseaine värskusest ja sööja maitsest. Kõige vähem lisatakse maitseaineid keetmisel. Keetmisest rohkem lisatakse maitseaineid hautistele. Tugevat maitsestamist vajavad praetud toidud, kartulitoidud, kissellid (st tärkliserikkad toiduained ja toidud), tarrendid, tarretised ja kreemid, milles kasutatakse želatiini. Külmadele toitudele lisatakse maitseaineid rohkem kui soojadele toitudele. ----------------------------------------------------------------------------------------------------------------- KORDAMISEKS 1. Miks toite maitsestatakse
annaabi.ee 
