,,Uinuv kaunitar’’ on Pjotr Tšaikovski ballet, mis on kujunenud Charles Perrault’ muinasjuttude ainetel. See on Marius Petipa ja Ivan Vsevoložski libreto. Maailmaesietendus 15. jaanuaril 1890 Maria teatris, ning esietendus Rahvusooperis Estonia 14. novembril 2014. Mina tahaksin seda vaatama minna. Mulle väga meeldib priimaballeriina tutu, mis on beebirooosa. Tema pead põõritavad keerutused on väga ägedad. Kordebaletti tantsjad olid kõik väga osavad, kõik oli väga hästi ajastatud ja nende kostüümid sobisid lavakujundusega. Kurja nõida kehastav baleriini liigustused ja kostüüm andsid tunda, et tegemist on kurja lootegelasega. Tema seelik oli musta värvi ja nägi välja nagu ronga sulestik. Pärast ‘’Uinuva kaunitari’’ ärkamist toimus laval imeline pas de deux
Mind pani selle laulu puhul kohe imestama meeste vokaalsed võimed. Mõnes kohas lauldi väga kõrgelt. Teiste laulude seast paistis silma Gruusia rahvalaul ,,Seien romelman", kus üks laulja laulis soolot ning teised lauljad laulsid ainult tausta. Soololauljal oli väga tugev madal hääl ja laul oli üpriski rõõmus ja energiline. Üldiselt sai ansambel kõigi lugudega suurepäraselt hakkama. Lauludes oli väga palju keerutamist ühe noodi ümber, kuid lauljad suutsid kõik keerutused väga puhtalt laulda. Ka lugude dünaamika oli suurepärane, vahepeal vaikne, siis jälle vali. Mind pani imestama ka see, et kuidas lauljad suudavad nii kaua järjest laulda ilma hingamata. Kõik laulud olid väga voolavad ning nagu ei märganudki, et nad vahepeal hinganud oleks. Lauljatel oli kindlasti väga väsitav koguaeg järjest laulda. Vahepeal kordamööda lauldes sai teine pool lauljatest puhata. Ainuke halb asi oli see et laulu sõnadest ei saanud aru
Tema mäng on imevääriline- suurus ühes kõige puhtama puhtusega, octave- ja decime-jooksud välgukiirusel alla ja üles, kahekordsed jooksud kuueteistkümnendik-nootides- üks näppudega tõmmatud ja teine poognaga,- käivad nii selgesti ja akurat, et ka kõige vähem heli ega kõige lühem noodike valekohta ei juhtu, vaid kõrvu kõlab; kõige keerulisemad ja rängemad mängukohad on kergesti, nagu neid maast nopitaks, mängitud. Ta mängib mitmed käigud, hüpped ja keerutused, mis veel ühegi viiulimängija muusikast ei oldud kuuldud, kõige raskemad kahe-, kolme- ja nelja-häälelisi tükid, ta annab kõige kõrgemates toonides päris roobi ligidal veel pooltooni-redeli selgesti kuulda. Sonate militaire's laseb ta ühe ainsa G- keele peal terve nelja keele toonid flageolettis kuulda. Ilma orkestrita muretseb ta ise kaasmängu ees. Paganini oli tolle aja kõige suurem viiulimängija ja peale teda ei ole veel ühtegi tulnud, kes tema
kulminatsiooniks, teoseks, mis koondab endasse kogu karjääri kogemused ja uuendused. 2 ANTONI GAUDI 2.1 A.Gaudi arhitektina Antoni Gaudi ehituskunst on võtnud ilmet juugendist, kuid tugeva isiksusena kaldub tema looming siiski tüüpilistest joontest kõrvale. Gaudi hoonetes on elemente, mis ennustavad tärkavaid stiile. Näiteks materjalide kasutuses ekspressionismi. (3) Gaudi hooned näevad välja veidrad, orgaanilised, neil on peadpööritavad nurgad, keerutused ning silmipimestavad värvid. Ta ei olnud seda sorti arhitekt, kes oleks veetnud tunde oma joonistustahvli taga, vaid tegi enamus oma tööd ehitusplatsil improviseerides ehituse käigus, katsetades uusi kujusid ning struktuure. (5) 2.2 Elu lõpuaastad Alates 1914.aastast pühendas Gaudi kogu oma energia Sagrada Familia peale. Mida aeg edasi, seda enam muutus ta ekstsentriliseks, elas üksildast elu oma tööplatsil, vahel käis väljas, kuid siiski mitte. Kirik oli tema kinnisidee. (5)
Juba kontserdipäeva hommikul oli maja, kus Paganini pidi mängima, inimeste hulkadest ümber piiratud, ja siiski saivad enam jagu ootajatest piletite asemel paljalt pigistada ja piinata. 4 Paganini tavalised esinemised ja pühendumus: Üks muusikatundja, kes ise tema kontserdil olnud ning orkestris ühes mänginud, kirjutab tema mängust järgmiselt:" Ta tegi mitmed käigud, hüpped ja keerutused, mis veel ühegi viiulimängija muusikast ei oldud kuuldud. Ta mängis kõige raskemaid kahe-, kolme- ja nelja- häälelisi tükkisid, ta andis kõige kõrgemates toonides päris roobi ligidal veel pooltooni-redeli selgesti kuulda. Sonate militaire's laskis ta ühe ainsa G- keele pääl terve nelja keele toonid flageolettis kuulda, nõnda et, kui mängijat ei näinud, kuulja teadagi ei võinud, et ühe ainsa keele pääl mängiti
annaabi.ee 
