Päikest ennast näha veel polnud, kuid oli tunda looduse igatsust soojuse järele. Ka tüdruk igatses oma päikest, kes teadmata suunas kaduma jäi. Ta üritas mõelda, kui kaunis on hommik enne päikesetõusu, kuid silmadega otsis kedagi teist. Viivuks nägi ta sõnajalgadest välja hüppavat noort hirve, kes kellegi eest paaniliselt põgenes. ,,Inimesed?" hüüatas Halltiib ehmunult ja jooksis väikese ukse juurde, sealt kiiresti läbi pugedes ja keerdtrepist alla rutates. Kui ta oli peaaegu maapinna tasemele jõudnud, ta peatus. ,,Kas mitte seda nad ei ootagi? Ei, nii rumal ma ka nüüd pole." Selsamal hetkel kuulis ta Kira häält, kuid ta ei mõistnud ta juttu see oli liiga tasane ja terav. Mõne aja möödudes kostis väljast puude raskekoorelist praksumist ja langemist Elisa vaarus tagasi latva, kus avanes masendav vaatepilt, mis õhku ahmima pani: mõned nõrgemad
Seal näitlesid 17- aastane noormees ja daam, kes rääkisid armastusest. Näidendi lõppedes pidi eesriie sulguma, kuid jäi kinni, mille peale mees püsti tõusis ja läks käsitsi eesriiet kokku panema, sest ta tundis nagu see oleks ta kohus. Kui eesriie sulgunud oli, küsis mees näitlejatelt, miks nad valisid sellise näidendi, see oli ju eestikeelne ja ainult tema sai sellest aru. Näitleja aga ütles, et mees kujutas seda endale vaid ette. Näitlejad lahkusid minnes kitsast keerdtrepist alla, mis viis otse lava alla. Järsku koputas mehe õlale teener, kes palus talle järgneda, öeldes, et politsei on kohal. Teener lausa lükkas meest enda ees ruumi, kus oli politsei ja ise lahkus koheselt ruumist. Politsei küsis mehelt, kaua ta on siin olnud ja mees vastas, et seitse aastat. Politsei küsis aga uuesti, kui kaua ta on siin majas olnud. Mees tahtis käekella vaadata, kuid kella polnud enam käel. Ta pani käe taskusse, et
kingad puhtaks, lõi kuuevarrukatelt halli tuha maha, vilistas lauluviisi, laskis hundiratast, uuris, kas kambrist midagi kaasa ei saaks võtta, haaras kolde pealt mõne klaasist talismani, mida kõlbaks kalliskivide pähe Isabeau-la-Thier-rye'le anda, ja tõukas siis ukse pärani, mida ta vend oma suurest armust lukustamata oli jätnud, jättis selle ka omapuhku lahti, aga õelusest, ning läks linnuna astmelt astmele hüpates keerdtrepist alla. 1 5 8 Pimedas keerdkäigus riivas ta küünarnukiga kedagi, kes torisedes kõrvale astus. Ta arvas selle Quasimodo olevat ja see tuli talle nii veider ette, et ta jooksis ülejäänud trepiosast alla nõnda naerdes, et ta kahe käega kõhtu pidi kinni hoidma. Ta naeris veel alla platsile jõudeski. Tänaval lõi ta jalaga vastu maad ja hüüdis: «Oh, armas ja auväärt Pariisi tänav! Neetud trepp, mis isegi Jakobi redeli inglitel hinge välja võtaks! * Mis ma küll mõtlesin, kui ma
annaabi.ee 
