Beethoveni kammermuusika tähtsaima osa moodustavad tema 16 keelpillikvartetti.Beethoveni keelpillikvartetid said populaarseks alles 19. sajandi teisel poolel. Tema kaasaegsed pidasid nende meeleolude vaheldumisi häirivateks, samuti ei meeldinud neile teravate kooskõlade eelistamine, vormitult pikad fraasid ega ebaharmooniline polüfoonia.Kammermuusika zanrist on Beethoven kirjutanud veel viis tsellosonaati, ühe metsasarvesonaadi, klaveritriosid, keelpillikvintette, keelpillitriosid, teoseid flöödile, viiulile ja vioolale, kahele klarnetile, kahele metsasarvele ja kahele fagotile, kahele viiulile, vioolale, tsellole ja kahele metsasarvele Beethoven on kirjutanud ühe oratooriumi, "Kristus Õlimäel". Selle teose komponeeris ta vähem kui aasta pärast "Heiligenstadti testamenti" vaid kahe nädalaga. Teos kanti esmakordselt ette 5. aprillil 1803, samal hommikul lõpetas ta veel tromboonipartiisid. Teos
kuus Heine värssidele loodud laulu. Schuberti laulude tähtsaim väljendusvahend on meloodia, mis on klassikaliselt lihtne ja romantiliselt väljendusrikas. Klaverisaade ei ole mitte ainult laulu harmooniline ja rütmiline toetus nagu see oli varem, vaid koosneb tekstist lähtuvatest karakteersetest figuuridest. Laulutüüpidest kasutab Schubert salmilaulu ( näit. "Nõmmeroos"), varieeritud salmilaulu ("Pärnapuu") ja läbikomponeeritud vormi ("Teisik"). Kammermuusika Schubert on kirjutanud keelpillitriosid, kvintette, oktette jm. Säilinud on 15 keelpillikvartetti, milledest kolm viimast ( a-moll, d-moll ja G-duur) peegeldavad romantilist helikeelt. Side lauludega avaldub nii kaudselt kui ka otseselt: viie laulu meloodiat on muutumatul kujul kasutatud kammerteostes. Näiteks: "Forellikvintett" klaverile, 2 viiulile, tsellole ja kontrabassile, kus IV osas "Teema variatsioonidega" on aluseks soololaul"Forell". Sümfooniad
Algselt nimetati neid teoseid tihtipeale "sonaadiks klaverile koos viiuliga" või isegi "sonaadiks klaverile viiuli saatega". Tema viiulisonaadid ei osutunud populaarseks: dünaamikakontrastid, üllatuslikud modulatsioonid ja uudsed rütmid sundisid kriitikuid nimetama Beethoveni viiulisonaate liiga koolmeisterlikeks ja ebameloodilisteks.[94] Kammermuusika zanrist on Beethoven kirjutanud veel viis tsellosonaati, ühe metsasarvesonaadi, klaveritriosid, keelpillikvintette, keelpillitriosid, teoseid flöödile, viiulile ja vioolale, kahele klarnetile, kahele metsasarvele ja kahele fagotile, kahele viiulile, vioolale, tsellole ja kahele metsasarvele jpm.[95] ORATORIAALSED SUURVORMID: Beethoven on kirjutanud ühe oratooriumi, "Kristus õlimäel". Selle teose komponeeris ta vähem kui aasta pärast "Heiligenstadti testamenti" vaid kahe nädalaga.[96] Teos kanti esmakordselt ette 5. aprillil 1803, samal hommikul lõpetas ta veel tromboonipartiisid.[97]
Ta on kirjutanud üle 600 soololaulu ligi 90 luuletaja sõnadele, kaks laulutsüklit "Die Schöne Müllerin" ja "Die Winterreise", mis on loodud literaadi Wilhelm Mülleri sõnadele. Schuberti laulude tähtsaim väljendusvahend on meloodia, mis on klassikaliselt lihtne ja romantiliselt väljendusrikas. Laulutüüpidest kasutab Schubert salmilaulu ( näit. "Nõmmeroos"), varieeritud salmilaulu ("Pärnapuu") ja läbikomponeeritud vormi ("Teisik"). Schubert on kirjutanud keelpillitriosid, kvintette, oktette jm. Säilinud on 15 keelpillikvartetti. Iseloomulikeks joonteks on kaunid meloodiad, suured lõpetatud temaatilised struktuurid, liikumise pingestamine korduvate rütmide kasutamisega, kõlavärvide osatähtsuse 2 suurenemine. Võrreldes klassikutega kasutab rohkem soolopille. Üheksa sümfoonia hulgas on kuulsaim 1822.a. kirjutatud "Lõpetamata sümfoonia".
annaabi.ee 
