on. Autor räägib enda nimel, viitamata mingitele allikatele, ta kasutab kindla kõneviisi väitlauseid, igasugused pehmendavad modaaladverbid (vist, võib-olla, küllap, ma arvan) puuduvad. Lugejal ei jää üle muud, kui info vastu võtta ja tänulik olla. II. Autor võib võtta endale õpetaja positsiooni – st ta räägib meile, kuidas ajad peaksid olema, ja õpetab, mida meil oleks kõige targem teha. Keelevahenditest konstrueerivad õpetaja rolli otsesed pöördumised, ise küsin – ise vastan struktuur, käskiv või tingiv kõneviis koos deontiliste modaalverbidega, soovitused ja õpetused, mida peaks tegema, tuleks teha, võiks teha. III. Autor võib võtta endale hindaja-kritiseerija positsiooni, st ütelda lugejale, kas esitatav on tema meelest õige või vale, hea või halb, kas ta on sellega nõus või ei ole. (Kasik….) Roll:
Tihti õp ei seleta v selgita miks on üht v teist asja vaja õppida kui õp suudab tuua seoseid igapäevaeluga, siis nii saab tõsta laste mot taste. Kõne tajumisek son foneenipesad, akustilised sigaalid, mis jõuavad ajju ja on seal hoiul kuni saame aru. Selleks peab olema hea mälu, et kokku saada mõte. Tavaklassi tulev laps enamasti sellega saab hakkama. Vahest võib õpiraskustega lapsel olla mälu kehv. Selleks et aru saada on vaja aru saada kõne tsanditest (sõna, lause vm) ja keelevahenditest. Pane tähele kas tööjuhised on lastele arusaadavad. Vb on juhist vaja muuta. Ta õmbleb neil saapad ja kätte toob pea … … … … Lausete puhul oluline see, et saan arum is sõna seal on jam is on nende seosed omavahel e tähenduslikud nüansid. Rasked lausekonstruktsioonid Mall ejalutas metsas hommikul ja õhtul, ats hommikust õhtuni. Kes jalutas rohkem, ke skui mitu korda jne jne Mõistmist raskendab(3) Järeldused oma kogemuste põhjal..
ning muutevormide funktsioonidega (jalutas sõbraga, kepiga, vihmaga). Nimetatud küsimused on aktuaalsed kogu abiõppe jooksul, kuid esimesel kooliastmel tuginetakse peamiselt keelevaistule, klassist klassi tõuseb teadliku analüüsi osatähtsus. Keelevaistu arendamine: keelevaist on keele seaduspärasuste ebateadlik valdamine. Selle aluseks on teadvustamata analoogiaüldistused. Õpetamata laps on teadlik oma ütluse sisust, mitte aga kõnetegevuses kasutatavatest keelevahenditest (foneemid, sõnad, laused): laps otsustab kõnesegmentide normile vastavuse üle ei/jaa-põhimõttel. Keelevaistu taset kontrollitakse ja arendatakse verifitseerimisülesannetega: Kas võib öelda (on õige) ... Poiss sõidab lattaga! Ema paneb supilt soola! Tüdruk joonistab õhuga? Toodud näited kajastavad põhimõtet, et verifitseerimisülesandeid on vaja koostada iga keeletasandi tunnuseid arvestades
loeb ja kuulab sihipäraselt, kriitiliselt ja Sõnalise teksti seostamine pildilise teabega arusaamisega nii oma huvivaldkondade kui (foto, joonis, skeem jm). Pilttekstide ja ka õpi- ja elutarbelisi tekste; teabegraafika lugemine ja tõlgendamine. valib teadlikult oma lugemisvara; suudab teha järeldusi kasutatud Tarbetekstide eesmärk, tarbetekstide keelevahenditest, märkab kujundlikkust; tunnused ja ülesehitus. Tarbe- ja teabetekstidest olulise info leidmine, süstematiseerimine ja selle põhjal järelduste tegemine. Funktsionaalstiilid: tarbe-, teabe-, meedia- ja
genereerida terviklikuma ja sidusama jutustuse, võrreldes vahendamata jutustusega (Bot- ting, 2002). Karlep (2003) toob välja, et kuuldud teksti ümber jutustades (vahendatud tekstiloome) on lapsel osaliselt võimalik kasutada originaaljutustuse keeleüksusi. Iseseis- valt genereeritud tekstid erinevad vahendatud tekstiloomest selle poolest, et kõnelejal ei ole abiks eelnevalt tajutud originaalteksti mõtteprogrammi, kujutlusi teksti sisust, struktuurist ja keelevahenditest (Botting, 2002). Käesolevas töös on õpetamisel kasutatud vahendatud jutustusi. Õpetamismetoodika väljatöötamisel võetakse aluseks Janne Traumanni magistritöös (2009) koostatud metoodika. Meetodit kombineeritakse narratiivi-põhise sekkumismetoodikaga (NBLI - Narrative-Based Language Intervention; Swanson, Key jt 2005). Narratiivi-põhine sekkumismetoodika keskendub nii kõne grammatilisele struktuurile kui ka narratiivi sisule ja vormile