sureb esmalt slng. Vitsin sedasama paar aastat tagasi ajakirjas Keel ja Kirjandus (1994, nr. 5), tuginedes Helga Nu ja Jri Viikbergi andmetele. Soovin vaid tpsustada mistet slng - paljud lingvistid samastavad seda metafooride loomisega, keele loovusega. Kui metafooride loomine, loomingulisus keelest kaob, on keel testi hbumas. Kuid eesti slngist veel niipalju, et rohked vrmjud torkavad sealgi kohe silma (krva). Ksimus Ktlinile: Professor Martin Ehala pani Terevisioonis keeletoimetajatele sdamele: kontrollige keele puhtust! Kas kirjakeel on miskit pha, mida tuleb slngist lahus hoida? Keelt ei tohi klaaskapis hoida. Tulemuseks on muuseumikeel. Slng kuulub keele juurde, seda ei tasu vltida, teab Ktlin. Seda tasuks tunda. Ja ht-teist juab slngist ka ametlikku keelde. Mina ksin Ktlin Vainolalt, kas rokkima tohib elda. Seda ei asenda ju snaga hullama niteks. See sna nagu paljud teised inglise keelest tulnud sakkima, hngima kitub eesti keele praselt ja
Masingu Ida-entusiasm ja lüüriline hoiak on mõjustanud nooremaidki luuletajaid. Kogud: „Neemed Vihmade lahte“, „Džunglilaulud“, „Udu Toonela jõel“, „Aerutades hurtsikumeistriga“, „Kirsipuu varjus“, „Ehatuule maa“. Masing on tahtlikult teistest erinev: ta kasutab Ü asemel Y-d, mis algab Aaviku keeleuuendusest. Masingule on omane esseistlik looming: loominguline + esseistlik osa loovad tervikteose. Tema looming on religioosne ja müstiline. Masingu süntaks on alati keeletoimetajatele probleeme valmistanud. Tema loomingule on omane religioossus, kriitilisus, mõttetihedus. Suur osa luulest on pürgimusluule – religioosses võtmes tähendab see jumaliku teispoolsuseni ihaldamist. Talle on omased kultuuriallusioonist – moodustab alltekste kultuurivihjete abil. Tal on tung romantilisele lihtsusele. „Sumeri naine“ – romantiline armastusigatsus. 17) Bernard Kangro tegevus ja looming. Kangro oli eesti luuletaja ja kirjanik, kes oli pagulaskirjanduse eestvedaja.
meronüümid ehk kaasalluvaid mõisteid tähistavad sõnad – näiteks võib osutuda otstarbekaks nende ühetaoline käsitlemine tõlkimisel või sõnastikukoostamisel. Paronüümia on eelloetletutest lõdvemalt määratletud ja sõnastikes harva esitatav seos sõnade vahel, mis sarnanevad üksteisele nii väliskujult kui ka tä- henduselt. Paronüümid võivad oma sarnasuse tõttu inimesel segi minna ja sageli lähevadki, andes tööd keeletoimetajatele ja -pahandajatele ning lõpuks mõnikord ka Emakeele Seltsi keeletoimkonnale, kes on sunnitud sedastama tähendusvahe kadumise fakti. Mõiste- ja tähendusseosed 75 11.2 Polüseemid ja homonüümid Olukorrad, kus ühele vormile vastab mitu sisu, jagatakse leksikoloogias polüseemiaks ja homonüümiaks. Erinevus nende vahel on seal keeleajalooline: kui tähendused on seotud, siis on üks polüseemne sõna,
annaabi.ee 
