Keele vahendusel edastatud info jaguneb kaheks: konkreetse sõnumi tähendus on semantiline informatsioon; märkide arv ning nende esinemissagedus ja -tõenäosus on statistiline informatsioon. Viipekeele puhul on esmatähtis mitteverbaalne suhtlus. Viipekeeles suhtlemine toimub zestide (viibete) kaudu, mida adressaat peab nägema, seega erinevalt tavalistest ehk audiaalsetest keeltest on viipekeel zestilis-visuaalne. Keeletasandid on: foneetika, morfoloogia, sõnavara ja süntaks. Sarnasused keeles on seletatavad: mõtlemisprotsesside universaalsuse, ühise põlvnemise ehk sugulusega, juhusliku kokkulangevuse ja laenamisega. Kõikidest või peaaegu kõikidest keeltest leiduvad omadused on absoluutsed universaalid. Keelestruktuuri kirjeldatakse grammatika kaudu. Grammatikad erinevad nii teadusliku lähenemise kui otstarbe poolest. Teaduslikud grammatikad on deskriptiivsed, laiale üldsusele
Paavstipooldajate saar, paavstivastaste saar. Oraakel annab küsimusele vastuse alustades ,,Joo!". Sellega teos lõppeb. R filosoofia teos algab ja lõppeb samamoodi. Renessanssis loodust idealiseeriti, Rabelais näitab ürgset loodust seksuaalsuses, idealiseerimata. Seda ürgsust ei olnud enne keegi nii võimsalt esile toonud. Keelekõiksus on elukõiksuse sümbol. Räme rahvalik keelepruuk kõrvuti haritud keelepruugiga, mütoloogilise keelega. Einevad keeletasandid kokku panud. Neologismid segamini arhaismidega. Ei ole korrapärast kirjavahemärkide kasutust. Sujuv üleminek ainult komadega. Otsekõnet varasemates variantides ei ole. Hilisemates tõlgetes korrapärastatud. Oluline moment, sest Rabelaisle ei ole ligilähedast autorit. Alles 1922 on Joyce'i Ulysses. Keeleraskuste pärast ei ole eesti keelde tõlgitud. Michel de Montaigne 1533-1592. Läinud kultuuriajalukku ühe teosega ,,Esseed". Zanri mõiste ongi temalt pärit
Luule seotus on ka graafiliselt väljendatud (luulerida, riim ja rütm). Proosakeel ei anna oma tihedusest lugejale teada. Proosakeele seotus on vähemärgatav. Luules on rütmilisus ja ühikute korrapärane vaheldumine kohustuslik (rõhulise-rõhutu silbi vaheldumine, rea pikkus). Proosa jagunemine süntagmadeks on suvaline. Seotud põhiliselt intonatsiooniga. Luules on domineerivad vertikaalsed, proosas horisontaalsed seosed. 7. Kirjandusliku teksti mõiste ja ülesehitus. Keeletasandid. Kõlakujundid Teksti retoorika. Retooriline analüüs Antiikajal tähendas retoorika kõnekunsti, edukat eneseväljendust. Hõlmas keeletehnikaid, mis võimaldasid üles ehitada maksimaalselt efektiivseid ja mõjuvaid kõnesid. Tehnikad olid rangelt kodifitseeritud, neid uuriti ja analüüsiti põhjalikult. Klassikalise kõnekunsti järgi koosneb kõne koostamine järgmistest osadest: 1) materjali kogumine, 2) kõne osade asetuse määramine, 3)
annaabi.ee 
