Sofi või Oa Ois [3]. Veel lisatakse mitu eesnime või pannakse tähed ritta nii, et isegi laps ei suuda seda hääldada. Tihti unustatakse tulevikule mõelda. Inimene peab enda nime kandma igal pool kaasas ning keerulisemate nimede hääldamine ja kirjutamine, võib tuua kaasa väga palju ebamugavaid olukordi. Et vältida väga keerulisi nimesid, on kehtestatud eesnimede õigekeelsuse reeglid. Nimeseadus [6] jõustus Eestis 31.03.2005. Seega gümnaasiumi õpilaste nimedes võib olla keeleseadusega võrreldes erinevusi. Eesnimi võib olla vaid kuni kolm lahku kirjutatud nime või sidekriipsuga seotud kaks nime, heade kommetega ning vastama isiku soole. Ei tohi sisaldada võõrtähti, numbreid ja mittesõnalisi tähiseid. Kui vanemad ei jõua eesnime osas kokkuleppele, otsustab nende eest eestkosteasutus. Eesti statistikaamet on teinud mitmeid väljavõtteid nimedest aastate jooksul. Sealsed töötajad on kokku kogunud populaarsemad ja sagedasemad nimed statistikatesse.
tegureid, mis tähendab mh põlisnimede ja identiteedi kaitset. Nimekorraldust käsitlevad õigusaktid Kõige üldisemalt käsitleb nimeküsimusi 21.02.1995 vastu võetud keeleseadus (RT I 1995, 23, 334 jj), mille 5. peatükk on ,,Nimed, nimetused ja teave". Sätted puudutavad kohanime keelt (§ 19), Eesti kodaniku nime kirjutamist (§ 20), asutuse, ettevõtte või organisatsiooni nimetust (§ 21) ja nime rahvusvahelist kuju (§ 22). Võrreldes 18.01.1989 vastu võetud eelmise keeleseadusega on nimesid käsitlev osa praeguses lakoonilisem, puuduvad ka mõned vajalikud sätted, nt isiku õigus omarahvuslikule nimemallile (oli varasemas seaduses); ebatäpselt on sõnastatud nimede ümberkirjutust käsitlevad laused (viidatakse Eesti isiku- ja kohanimede kirjutamisele muudes tähestikes, ent ei mainita muukirjaliste nimede ümberkirjutamist Eesti dokumentidesse). Otseselt nimesid käsitlevatest õigusaktidest on praegu olemas
• Praktilise eesti keelekorralduse teemal on kohustuslikud allikad Erelt 2002 ja 2007 ning Mereste 2000; neist viimased kaks keskenduvad oskuskeelekorraldusele. • Eesti keelekorralduse aktuaalsete teemade ja otsuste kohta saab teavet Emakeele Seltsi keeletoimkonnalt (www.emakeeleselts.ee/keeletoimkond.htm). 29 Norm ja norming Keeleseadusega on kehtestatud kirjakeele normi alus. Toimetajad ja emakeeleõpetajad räägivad normikohase keelekasutuse vajadusest. Ka tavalistelt inimestelt võib mingi väljendi kohta kuulda, et nii on või ei ole „õige” või „lubatud”. Keeleteadlased seevastu otsivad oma seaduspärasusi korpustest, ehk inimeste tegelikust suhtlusest. Ja lõpuks teevad keelekorraldajad vahet normil ja normingul (Erelt 2002). Kas siit mingi korrapära võiks leida?
annaabi.ee 
