Tema filosoofia ei ole valgustusideede taustal esirinnas. Eesmärk lepitada teadust ja religiooni, see suund püsis ka 18.sajandi saksa kirjanduses. Ideedel oli üsna suur mõju. Sel ajal tekkis Saksamaale ka ajakirjandus. Johann Christoph Gottschedi (1700-1766) propageeris mõistuse puhtust. Temalt tuli kirjanduse kohta mitmeid väärt ideid. Tahtis sakslaste kirjanduslikku maitset muuta. Huvide keskmes teater, eriti prantsuse klassitsism. Võitles keelepuhtuse eest. Gotthold Ephraim Lessing (1729-1778) dramaturg, publitsist, valmikirjanik. Tema poolt mitmeid teoreetilis vaateid. Oli Gottschedi ideede vastu, sest oli kindel, et too üritab Saksamaale prantsuspärasust tuua. Lessing peab oluliseks Shakespeare'i ja üldse inglise kirjandust. Muretseb saksa rahvuse saatuse pärast, valgustuslik mure ja kaasaaegsed probeemid. Kunstikriitik, võrdles kirjandust kujutava kunstiga. Johann Joachim Winckelmann (1717-1768) ,,Antiikkunsti ajalugu",
Tegelikkuse ja näilisuse kontrastid. Viis esimest raamatut mängivad kaane teemaga. Kangro eksponeerib mehi luulekogude kaantel, need on kummaliselt seal esitatud, nt alasti mees võrkkiiges keset lund. Feministlik hoiak. Sellest ka ironiseerib mehekeskse maailma üle intellektuaalselt teraval viisil. Kogud: ,,Tule mu koopasse, mateeria" (2007), ,,Heureka" (2008), ,,Kunstiteadlase jõulupuu" (2010), ,,Must tomat" (2013) viimane luuleraamat praeguse seisuga. ,,Keelepuhtuse deklaratsioon" on kõige märgilisem Kangro tekst. Keeleluulest sotsiaalse luule suunas. Üsna valdavalt naisluuletajate teema. Kangrol ei tule otseselt feminism välja, aga leiab ikka. Kangro luuletustes sotsiaalne ja poliitiline kallak. Teksti loogikad on erinevad. Kangro luulel fraasitasandil ei pruugi olla midagi eriskummalist. Kangrol fraas on selge ja puhastatud. See, kuidas suurem tervik moodustub, tekib mõttekohti või pausi. Ütlemata jätmine, teatav elliptilisus on omane
ühendamatud alged pannakse küll ühte teosesse kuid mitte ühte karakterisse. Järelikult ei vasta see rohkem tegelikkusele kui zanrite täielik lahus hoidmine. Zola arvas, et Hugo tegelased on ideoloogilised konstruktsioonid igas neist kehastub mingi idee mitte reaalsed tegelased. Hugo puhul allegooriate vahel võitlus. Tegelikult oli see reaalsuse primitiviseerumine. Esimesena tundsid seda klassitsistid ja osutasid romantistidele vastupanu, lõid lahinguid ilu, keelepuhtuse jne üle, lõpuks ka prantsusmaa au ja väärikuse nimel. Teatrile tõepoolest pakuti primitiviseeritust, teater nägi samas enda jaoks selles tekkinud olukorras väljapääsu. Seda romantikute pakutud teed pidi võis teater eemalduda klassitsismi kõrgetest surnud vormidest. Liiguti madalate kommertslike zanrite poole tõusvad ja tärkavad zanrid. Hugo ampluaade züsteemi teke, karakter asendatakse tüübiga. Tüüp on tegelikult karakteri taandamine paarile
annaabi.ee 
