rm(mitte heal, peastma, rem). Snade hea ja pea(h,p) le oli kestnud vaidlus juba mitmeid aastaid, kui lahendust ei leidnud see ka siis. EKS koosolekul otsustati lpuks hletada; tulemusteks olid- hea ja pea poolt oli 51 ja h ja p poolt 14 hlt. Selle otsusega ei leppinud aga Gustav Suits, kes tles "Noor- Eesti siin vanale alusele jb ja h ja p... kirjutab". Tnapevalgi on kasutusel mlemad vormid, nt kasutab mni haritlane neid vorme poeetilites ja pidulikes tektides. Toimusid veel 3 keelekonverentsi. Niteks 2. mrati kindlaks h-ga algavad snad, sest knes ji tihti h hldamata ja seetttu polnud selge. millistes snades seda kasutada(hobune,haigutama), millistes mitte (aitama, allikas). Reegel, mida tunneme me praeguseni oli algusthe reegel- rahvaste nimed vikethega ja riikide nimed suure thega. Kokkuvtteks vib elda, et EKS keelekonverentsid on vga palju aidanud kaasa eesti keele arengule, kuna tnini tunneme ja teame nendel konverentsidel kindlaks mratud reegleid.
on K.A. Hermanni loodud. Temalt pärinevad veel ainsus ja mitmus, häälik, täishäälik, käänamine ja kääne, põõrmaine ja pööre, võrdlemine, algvõrre ja ülivõrre. Ta oli ülimalt oluline inimene eesti kirjakeele arendamisel. Eesti Kirjanduse Seltsi keelekonverentsid Sellel koosolekul otsustati eelistada pikki vokaale sellistes sõnades nagu hääl, päästma, rõõm, mitte heal, peastma ja rõem, kuid hea ja pea. Tapa keelekonverentisle järgnes veel kolm keelekonverentsi viimane toimus 1911. Aastal, kus oli arutluse all palju küsimusi mis puudutasid nii sõnavara, morfoloogiat kui ka ortograafiat.. nii näiteks määrati teisel keelekonverentsil kindlaks h-ga algavad sõnad, sest künes jäi h tihti hääldamata. Kolmandal keelekonverentsil otsustati muu hulgas, et ahvaste nimed kirjutatakse väikese algustähega, riikide omad aga suure algustähega. Seegi reegel kehtib tänapäevani,
ihalevate Aaviku ja Grünthali keeleloometegevuses avaldus väga tugev soome mõju, mida õigustati keeleajaloolise vanemuse põhimõttega. Eesti keelde toodi palju soome laene (neist on praegu aktiivses kasutuses üle 300) ja soome eeskujul loodud või taastatud grammatilisi konstruktsioone (lihtülivõrre, vokaalmitmus jne). • Keelekonverentsid: Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi ühisettevõtmisel korraldati aastatel 1908–1911 neli keelekonverentsi, kus võeti vastu hulk tähtsaid otsuseid eesti õigekirjutuse ja sõnamuutmise ühtlustamiseks. Need ja paljud hilisemad ühtlustamisotsused fikseeriti Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna organiseerimisel koostatud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“ (1918). • Normeeritud poolsajand ehk ÕS-ide traditsioon. 1. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne (1918), selle raamatu
Üksikisikute roll Eestis suur. Keelereformi aeg 1907/12 - 1920. aastate keskpaik: · KK reform, tagajärjeks suur vahe kirjakeele ja kohamurrete vahel (vt murrete ja kirjakeele suhete kaart Pajusalu) · Soome laenud, eriti abstraktne sõnavara · Oskuskeele süstemaatilise arenduse algus 1907-1917 - 9 oskussõnastikku, üle 8400 termini · Oluliseks grammatilise varieerumise probleemid · 1908-11 neli keelekonverentsi (Tapa, Tartu, Tallinn, Tartu): variantsus ja ortograafia · Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918 esimene ÕS; tähtteos! Johannes Aavik (lõi vastupidise printsiibi): · keeleuuenduse kõrgaeg 1912-1924 · Keeleuuenduse äärmised võimalused (1924) mida KU tähendab ja kuidas sõnu luua! · Keel on masin, inimtoimingu abinõu, riist, millele tuleb vaadata inseneri pilguga, kes nähtusi oma
annaabi.ee 
