Chomsky). 1950-ndate algus: keelekontaktide ja kakskeelsuse sünkroonse uurimine (Uriel Weinreich). 1960-ndad: linnadialektoloogia (linnamurrete uurimine) (William Labov). Keelekasutus on seotud kõneleja tausta ja sotsiaalsete oludega. Teatud mõttes jätkatakse klassikalise dialektoloogia mõttesuunda, kuid päris samasuguseid uurimismeetodeid kasutada ei saa. Linna tingimustes ei saa tõmmata isoglosse. Keelekollektiiv pole homogeenne. Keeleväliste tegurite mõju (keeleoskus, sugu, vanus, haridus, sotsiaalmajanduslik seisund). Vestlussituatsiooni, teema jms mõju. PDF created with pdfFactory trial version www.pdffactory.com Sotsiolektid = sotsiaalsed murded. Igal kõnelejal on omad omadused + sotsiaalne taust + eelistused. Labovi eksperiment New Yorgi kaubamajades. Sotsiolingvistilise muutuja valik: /r/ realiseerumine.
erinevates sõnaliikides, 2) emotsioonimõisteid modifitseeritakse sufiksitega 3 nüansseerides sellega tähendust, 3) emotsioonimõisted esinevad erineval komplekssuse astmel, selle asemel, et öelda õnn või joovastus öeldakse suur rõõm või väga suur rõõm. (Vainik 2002a : 550) Analüüsides mingi keele kinnistunud sõnavara saab näha, kuidas keelekollektiiv vahendatavatesse nähtustesse suhtub. Emotsioonide kohta saame oma teadmised subjektiivse kogemusena vahetult ja tegelikult on ainult selle põhjal võimalik otsustada, mida me parajasti täpselt tunneme. Öelda, milline on inimese iseloom saab ainult siis, kui võrrelda teda kas teiste inimeste või vaikimisi aktsepteeritud normiga. Eesti keeles osutus leiduvat neli emotsioonide põhinimetust: viha, armastus, rõõm ja kurbus, mis
käsitluses (erinev kõnepruuk väljendub sotsiolektidena). Eesmärgiks uurida soo, klassi, elukoha, vanuse jms suhet inimese keelekasutusega. St kui isik kuulub mingisse teatud sotsiaalsesse klassi, kasutab ta keelendi variante suhteliselt stabiilse sagedusega(nt hobune/obune). Leidis ka, et põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse eri staadiumid. Labov kasutas statistilist võrdlust. Keelekollektiiv ei ole kunagi staatiline ega homogeenne, vaid dünaamiline ja heterogeenne. Keeles on olemas sotsiaalne ja geograafiline variatiivsus(võib olla keelemuutuse vaheetapiks). Uued keelevormid levivad inimeselt inimesele kuni muutuvad valdavaks ja tõrjuvad varasema keelevormi kõrvale (mitte alati!). Grupisisesed normid. Varjamatu ehk avalik ja varjatud prestiiz(nt võrokad on uhked oma keele üle ega püüdlegi ühiskeele kasutamise poole). Uuritakse variaableid
Norming peab olema ühtne. Normingut järgiv väljendusviis on õige, kõik ülejäänud on väärad. Keelekorralduslikud otsused ja soovitused saab esitada absoluutsete tõdedena keele kohta, et keeles lihtsalt on nii ja kõik. Põhjendused ei ole oodatud ega isegi mitte teostatavad, sest keele kohta niisuguseid vahetuid andmeid hankida pole võimalik. Inimkeskse lähenemise korral on üleminek korraldamise ja korralda- matuse vahel sujuvam. Teoreetiliselt on kujuteldav, et keelekollektiiv saab oma konventsiooni ühtsena hoidmisega vajadusel ka välise sekkumiseta hakkama. Konventsioone võib paralleelselt käibida mitu ja ükski neist ei ole teistest õigem. Lisaks on iga konventsioon tõenäosuslik, mitte absoluutne, ja muutub natuke iga inimese iga ütlusega, mistõttu ei saa (senisest) konventsioonist erinemine olla ühegi ütluse taunimise põhjus. Põhjendused on võimalikud, kuna keeleteadus uuribki ju tegelikult inimesi ja nende loodud tekste.
annaabi.ee 
