samasuse kujul (identiteedi mäng). Foucault` jaoks ei tundu teksti ja diskursuse eristamine iseenesest tähelepanu all olevat. Arvan, et tekst saab olla diskursuse osa ja samuti saab ka diskursus olla teksti osa. Diskursus kui tekst tundub minu silmis ainult võimalik sel juhul, kui paralleelselt silmas pidada, et diskursused ei ole isoleeritud. Diskursuse mõiste on Foucault`kahemõtteline, tähistades ühel hetkel kõne, keeleakti, mis diskursuse kui süsteemi kõrval on vaid selle avaldumisvormiks või kontrollmehhanismiks. Diskursus kui juhuslik kord, samas midagi tekitatud, institutsioonide poolt juhitud. 6. Diskursuse sisemised kontroll mehhanismid: autor. Mis on autori funktsioon? Kas ja kuidas autori positsioon erineb konkreetse indiviidi omast ja mida selline eristus Foucault diskursuse määratlemisel aitab seletada?
Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt. Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitusliku ütluse üks liikidest. Õakt on tekst, ent Õest arusaamine pole taandatav normide lingvistilisele käsitlusele. Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks siin lähtekohti. Õe normatiivsust tuleb hinnata seoses inimkäitumisega; seoses sellega, mida inimene on kogenud. Sellega seoses keeleteooria kõrval (keeleakti teooria, keelefilosoofia) tõusetuvad Õe sotsioloogiliste, Õe psühholoogiliste ja muude teooriatega seonduvad küsimused. Normatiivne kommunikatsioon on siis mõistetav ja Õe vallas piisav, kui normide põhjendamise keeleanalüütiliste ja keelefilosoofiliste teooriatega piisavalt arvestatakse. Loomulikult ei tule siduda endid vaid keeleanalüütiliste ja -filosoofiliste teooriatega. Kõneaktiteooria annabki siin võimaluse ületada piiratud käsitlusi. IV-5
Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks siin lähtekohti. Keeleaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise detsisiooni tähendus. Normi kui detsisiooni saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi mittelingvistilise iseloomu. Õiguse normatiivsust tuleb hinnata seoses inimkäitumisega; seoses sellega, mida inimene on kogenud. Sellega seoses keeleteooria kõrval (keeleakti teooria, keelefilosoofia) tõusetuvad õiguse sotsioloogiliste, õiguse psühholoogiliste ja muude teooriatega seonduvad küsimused. Normatiivne kommunikatsioon on siis mõistetav ja õiguse vallas piisav, kui normide põhjendamise keeleanalüütiliste ja keelefilosoofiliste teooriatega piisavalt arvestatakse. Loomulikult ei tule siduda endid vaid keeleanalüütiliste ja -filosoofiliste teooriatega. Kõneaktiteooria annabki siin võimaluse ületada piiratud käsitlusi. 5
annaabi.ee 
