Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on
peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid kannuseid.
ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st
Palju tõsiseid aia- ja metsakahjureid. Sugukond Pterophoridae – sulgtiiblased Väga iseloomuliku välimusega liblikad: keha sale, jalad pikad, tiivad enamasti jagunenud 2-3 sagaraks, siruulatus kuni 5 cm. Eestis 40 liiki. Meil on üks silmatorkavamaid valge-sulgtiib. Sugukond Pyralidae – leediklased Enamasti väikesed kuni keskmise suurusega liblikad. Eestis üle 180 liigi. Mitmed olulised ladustatud taimsete produktide kahjurid. Sugukond Lasiocampidae – kedriklased Keskmise suurusega kuni suured liblikad. Tiivad tavaliselt ümarad, keha jässakas, väga karvased. Suguline dimorfism sage. Sugukonna nimi tuleneb tihedast kookonist nuku ümber. Eestis 16 liiki. Sugukond Sphingidae – surulased Keskmise suurusega või suured valdavalt öösel lendavad liblikad. Iseloomulik on sihvakas keha, enamasti saledad tiivad, jämedad tundlad ning sarvestunud oga röövikute tagakeha tipul Sugukonna eestikeelne nimi tuleneb toitumisviisist.
annaabi.ee 
