Elu on üürike. Rõõm ja mure on kaksikvennad. Laulik paneb laulus kokku tõe ja vale, kuuldused ja väljmõeldised. Laulus elustuvad taplused, sõjad, hädaajad. Esiisade vaprus seisku au sees läbi laulude. Vägilased on nüüd aset leidnud Taevataadi juures, Kalevipoegki teiste keskel Muistsete põlvede mälestused on nüüd maetud kalmude rüppe, jäänud unustuse hõlma. Laulikule ilmutavad endised end unenäos. Laulik on kõik pajatused kokku kogunud, kedranud laululõngaks ja kudunud laulukangaks. 1. LUGU KALEVI TULEK. SALME JA LINDA. PULMAD. Kalevite sugu sai alguse Vanaisa (Taevataadi) poegadest ja surelikest neidudest, kelle pojad Kalevite soo esiisadeks said. Põhja piiril asuvas talus kasvasid 3 poega. Üks läks Venemaale kaupmeheks, teine Turjamaale ( Norra põhjaosa) sõdalaseks, kolmas sõitis jumala juhatusel kotka seljas Viru randa, kus lõi oma riigi ja sai selle valitsejaks.
perenaine Helmi Pukk jutustada järgmist: "Palju aastaid tagasi, nii palju, et keegi ei tea aastaarvu nimetada, asus kivi lähedal väike vabadikusaun, kus elas üksik elatanud naine Eed. Ta ketras usinasti ja teenis sellega elatist. Siis aga juhtunud õnnetus Eedu saun põlenud ära. Eed pole meelt heitnud. Ta ehitanud uue sauna, ja päris kivi juurde, nii et kivi külg jäänud sauna üheks seinaks. Sellest siis saanudki kivi Eedu nime. Hiljem olnud Eedu eluase kivi sees ja ta kedranud ikka edasi. Helmi Pukk mäletab, kuidas tema lapsepõlves külalapsed käinud kivi juures, pannud kõrva vastu kivi kuulatanud, kas kostab Eedu voki vurinat. Kuradi linn Haapsalu kalender 1900 Martna kiriku ligidale, Ehmja küla põllule tahtnud ükskord vana Õelus enesele linna ehitama hakata. Selle tarvis oli ta sinna juba suure hulga kivimürakaid kokku tassinud. Kivid seisavad veel praegu seal, nende lähedal olla tihti viirastust nähtud ning nende all
Nad ütlevad mulle: «Püha Marthe'i tuba.» See, armulised härrad, on mu ülemine tuba, kõige puhtam. Nad annavad mulle ühe eküü. Peidan selle sahtlisse ja mõtlen: «Selle eest ostan homme endale Gloriette'i tapamajast rupskeid.» Läheme üles. Kui üles tuppa jõudsime, sain vaevalt selja pöörata, kui näen, et must mees on kadunud. See pani 293 mind veidi jahmatama. Ohvitser, ilus kui aadlihärra, tuli minuga tagasi alla ja läks minema. Vaevalt oim veerand vihti kedranud, kui ta tagasi tuleb ühe ilus3 noore tütarlapsega, nukuga, kes nagu päike oleks sära' nud, kui ta korralikumalt soetud oleks olnud. Tal on siK» kaasas, suur sikk, must või valge, ei mäleta. See pan lind mõtlema. Tüdruk mind ei huvitanud, aga sikk! la ei armasta neid loomi, neil on habe ja sarved. Ja nii meesterahva moodi. Ja haiseb kui sabatilt tulnu. Ma ei lausunud sõnagi. Sain ju eküü. Kas tegin õigesti, härra kohtunik
annaabi.ee 
