Boccaccio ,,Dekameron" on XIV sajandil kirjutatud teos, mis koosneb 100 novellist, mis sisaldavad moraale, aga samas räägivad tolleaegsest kirevast maailmast. Novellid on enamasti armastusest ja kirest ning jutustavad, mida kõike selleks tehti, et oma soove rahuldada, aga ühtlasi on seal koomikat ning ka filosoofiat. Tähtsal kohal on kavalus, millega inimesed üksteist petavad. ,,Dekameroni" maailm on väga karakteriterohke, kuna seal on palju tegelasi. Tegelased jagunevad kavalateks, tarkadeks kes oskavad enda nutikust õigesti ära kasutada ja ahneteks, pahatahtlikeks. Tegelasteks on nii talupojad, aadlikud, ametnikud, petturid kui ka iharad nunnad ja mungad. Teoses on nii vaeseid kui rikkaid tegelasi, kes sageli isekeskis koos tegutsevad. Tähtsamad isikud on üldiselt ahned ja pilkavad vaesemaid, kuid vaesed on seevastu kavalad ja suudavad oma nutikusega tihti endast mõjuvõimsamate inimestega toime tulla
Postimehest ülestähendusi "uue" Eesti ohvritelt. Tänaseid riigimehi sajatatakse, tuhnitakse tuntute eludes, leitakse fakte, tembeldatakse süütu inimene perverdiks. Eestlaste silmapaistvam omadus on mehine meel, sellepärast on ta nüüd tige ja kättemaksuhimuline. Loodus andis talle kindluse, seega ongi ta oma praeguses olekus salalik. Ta on terane ja võib kergesti ärrituda. Need omadused teevad prantslasi vaimurikkamaks rahvaks Euroopas, eestlasi aga kavalateks varasteks ja kadedateks. Merkel vihjab oma diagnoosis, et võim eestlastele ei sobi. Eesti ühiskond on nagu foto- seal püsib kõik muutumatuna. Nii ei olegi ka midagi muutunud- inimesi lahterdatakse: laisad ja virgad, vargad ja matsid, euroopameelsed ja patrioodid. Ka poliitilises retoorikas on sellisel lahterdamisel olnud oma tähendus ja roll, kuid sellist metamorfoosi nagu nüüd, ei ole küll varem juhtunud. Kuri valvekoer, ajakirjandus on
Selleks pidi mees aga tapma raseda naise, lõikama tal lapse kõhust välja, lööma seejärel loote pea puruks ning tema aju välja imema. Ja noormees, kellel oli tohutu isu lennata muidugi toimiski nii nagu see ,,arst" talle ütles. Samaanide hullunud ja hüsteeriline käitumine on seadnud kahtluse alla ka nende vaimse olukorra. Mõte samaanist kui vaimuhaigest kogus populaarsust 20. sajandil. Kui varemalt peeti samaane kavalateks petisteks, siis nüüdsest levis arvamus, mille kohaselt need ,,väljavalitud" on neurootilised, hüsteerilised või lausa idiotismi all kannatavad isikud. Oli ka arvamusi, mille kohaselt ei ole vaimselt tervel inimesel üleüldse mingit võimalust samaaniks saada. Mõned teadjamehed süüdistasid taolises ebanormaalses käitumises aga keskkonda, kus elati. Näiteks tähistas termin ,,arktiline hüsteeria" Siberi ja eskimo rahvastel esinevat labiilset
annaabi.ee 
