veelgi kirjumaks. Nagu mujalgi, nii on ka Saksas raskuspunkt renessansiajastul lossiarhitektuuril. Sissejuhatus saksamaa maalikunsti Saksa XV saj. maalikunst on võrdlemisi vähe iseseisev. Selle areng on sõltuv teiste maade- Prantsusmaa, Itaalia, eriti aga Madalmaade kunstist Veel kaua püsis varasemast keskajast pärinev mõtteviis. Sakslaste tõsine, mõnikord isegi sünge kunst otsekui ähvardas usklikke põrguga, samal ajal kui neid Itaalias taevariigi kauniduste ettemaalimisega meelitati. Inimesed sakslaste maalidel on enamasti karmid, kuidagi kained, kogukad ja maalähedased, neile on võõrad itaalia renessansi nii sagedased helgusemeeleolud. Ja ometi ei tunne ükski teine ajastu sellist saksa maalikunsti õitsengut kui renessanss. Kahjuks jäi see hiilgeaeg väga lühikeseks, kestes vaid paar aastakümmet 16 saj. alguses. 1520-ndatel aastatel puhkenud reformatsioon ja talurahvasõda lõpetasid selle üürikese, kuid suurejoonelise lõigu
ja tee hoolsa mõttetööga omaseks. Kui P lõpuks võrdleb end teiste inimestega, siis ei tundu tema elu nii hull midagi. Kolmas raamat- Armastus ja au- need on ahelad. Arm on meeletustest kõige hullem. P ei mäleta, et oleks armastanud midagi kõlvatut. Ta on tegelt raskesti haige. Arm loob uimava ulma. P väidab, et on see mees, kes ta on, vaid tänu naisele. Kehaline ilu on kauniduste hierarhias viimane. A leiab, et P on just armastuse pärast langenud viletsusse, tema allakäik algas siis, kui leidis armastuse. Armastus maiste hüvede vastu on ohtlik. Armastuses on kõik pahed- vägivald, kahtlused, vaenumeelsus, vaherahud, sõda, rahu. Armutakse jälle ja jälle erinevatesse. Kes oma haava endaga kaasas kannab, sellele ei too asukoha vahetus tervist, vaid suuremaid kannatusi. Enne peab hing paranema, siis võib mujale minna. Kuidas siis end parandada
aastaaegade pildid. Skulptori ja kullassepana, aga ka seiklejana sai tuntuks Benvenuto Cellini (1500-1571). Manerismi aega võib pidada ka kunstiajaloo sünni ajaks. Saksamaale ei toonud renessanss sellist vabanemistunnet kui Itaaliasse. Veel kaua püsis varasemast keskajast pärinev mõtteviis. Sakslaste tõsine, mõnikord isegi sünge kunst otsekui ähvardas usklikke põrguga, samal ajal kui neid Itaalias taevariigi kauniduste ettemaalimisega meelitati. Inimesed sakslaste maalidel on enamasti karmid, kuidagi kained, kogukad ja maalähedased, neile on võõrad itaalia renessansis nii sagedased helgusemeeleolud. Ja ometi ei tunne ükski teine ajastu sellist saksa maalikunsti õitsengut kui renessanss. Kahjuks jäi see hiilgeaeg väga lühikeseks, kestes vaid paar aastakümmet 16. sajandi alguses. 1520-ndatel aastatel puhkenud reformatsioon (usupuhastus) ja talurahvasõda lõpetasid selle üürikese, kuid
annaabi.ee 
