öelda, et ühest küljest saab sünnitada kehaliselt (olgu iseennast ühest hetkest teise või siis järglasi ehk teisi elusolendeid sigitades) või vaimselt, nii et kõik loomingu produktid on ses mõttes sünnitised, justkui „vaimsed lapsed“, mis võivad olla olulisemadki (vähemasti püsivamad) kui füüsilised lapsed. Sarnaselt Eryximachosega toob Diotima niisiis sisse eristuse meelelise ja vaimse vahel, ning ta kujutab armastuse arengus sellist gradatsiooni: „alustades üksikuist kauneist esemeist tuleb ilu nimel tõusta nagu astmeid mööda ikka kõrgemale, ühelt kaunilt kehalt kahe juurde, kahelt üldse kõigi kaunite kehade juurde, kaunitelt kehadelt aga kauni eluviisi juurde, kauni eluviisi juurest kaunite teadmiste juurde, kuni nendelt teadmistelt jõutakse viimaks selle teadmiseni, mis pole millegi muu teadmine kui selle kõrgema ilu teadmine, ja lõpuks tunnetatakse, mis on ilu“ (224). See kõrgem ilu on iseendas ja alati endaga ühetaoline
postuumselt 1857 Tsitaadid: Charlotte Brontë on öelnud: "Luuleanne jumalikeim and inimesele oli kingitus selleks, et kirjutades vaigistada oma tundeid, kui tunnete jõud muutub ähvardavaks. Mulle tundub, et keegi ei kirjuta luuletusi selleks, et väljendada oma intelligentsust ja oskuslikkust. Kes küll hooliks seesugusest luulest? Kes hoolib kirjatarkusest, luulesse pandud kauneist sõnadest? Ja kes ei hooliks tunnetest tõelistest tunnetest, olgu need väljendatud nii lihtsalt või koguni tahumatult kui tahes?
lõppenud pisaratega, kuid ta eksis rängalt ja ta eksitus ei kestnud kaua. Kahvatult ja hirmuäratavana tõusis mileedi, tõukas d'Artagnani tagasi võimsa hoobiga rindu ja sööstis voodist välja. Oli juba peaaegu täiesti valge. D'Artagnan hakkas kinni ta õhukesest batistist hommikumantlist, et paluda andestust, kuid tugeva ja kindla tõmbega püüdis mileedi lahti rabelda. Batist rebenes ja paljastas ta õlad. Ühel neist kauneist ümaraist ja /Valgeist õlgadest märkas d'Artagnan piiritu hämmastusega liiliaõit, seda kustutamatut märki, mille vajutab timuka teotav käsi. «Suur jumal!» hüüatas d'Artagnan, lastes lahti hommikumantlist. Ja ta jäi liikumatult ning jäisena voodil vakka. Kuid mileedi taipas d'Artagnani ehmatusest, et ta on paljastatud. Kahtlemata oli ta kõike näinud -- noormees 402 teadis nüüd ta saladust, õudset saladust, mida ei teadnud keegi peale tema enda.
annaabi.ee 
