naise vahelist armastust. Sissejuhatuses räägibki noor mees laevasõidust ja seal toimunust. Esimene kulminatsioon toimub merel, kui ilm muutus tormiseks ja merd kattis udu. Mehed pidid läbima musta seina. Noor mees räägib väga üksikasjalikult kõike. Lugedes tekkis silmade ette oletatav pilt. Mehed olid isegi veidike hirmunud ja räsitud. Nii mõnigi sai viga. Järgmised sündmused toimuvad saarel. Esimeseks üllatuseks on see kui mees jäetakse saarele maha. Ta näeb veel laeva kaugenevat. Kirjeldatakse tema tundeid ja olemust. Teine kulminatsioon toimub siis kui noormees kohtub hiidnaise ja hiidmehega. Teda valdab hämming, kuna ta pole kunagi midagi sellist näinud. Mees üritab naise eest põgeneda, sest arvab, et temaga juhtub midagi halba. Hiljem saab aru, et asi polegi nii hull. Asjad arenevad edasi. Hiljemalt tekib hiidnaise ja noormehe vahel ülimalt suur kirg. Nende tundeid kirjeldatakse väga detailselt. Lugedes tundub tõesti, et nad on väga armunud. Päevade
Jutuke Kõige lõpp on alles algus V arjudeis näod kattunud mure halliga, kastene muru hauaküngaste leinavas udus sünge varjualune inimese elukihkavale hingele, ainus tagala neetuile, kes eales rahus puhkavate sekka kuuluda ei saa. Iga vaikne sekund, saadetud tuule ulguvast kajast, neelab nähtamatu pisara meespõlve soost: armsama lahkumine on valu, piinav rebend südames, mida kogu elu endaga kanda. Kuid inimeste tunded, ka kibedamad neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon. Üksikud klaverinoodid lõhestamas hommiku kiretut tervitust, kajas Hallitiivaliste kodas hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid, kes ei tundnud leina nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad oli...
Kole ulgumine katkestas d'Artagnani ja proua Bonacieux' mõtisklusi. Bonacieux oli märganud rahapunga kadumist ja karjus appi. «Oo, mu jumal!» hüüdis proua Bonacieux. «Ta ajab nüüd kogu linnaosa kokku.» Bonacieux karius kaua. Kuna niisugune kisa oli aga sagedane, ei meelitanud see kedagi Fossoyeurs'i tänavale ]a pealegi oli kaupmehe maja juba mõnd aega halvas 201 kuulsuses. Nähes, et keegi ei tule, läks ta karjudes majast välja ja ta häält kuuldi Baci tänava suunas kaugenevat. «Nüüd, kus ta lahkus, on ka teil aeg minna,» ütles proua Bonacieux. «Julgust, aga eelkõige ettevaatust! Ja ärge unustage, et teie elu on kuninganna teenistu- S6S.» «Tema ja teie teenistuses!» hüüdis d'Artagnan. «Ärge muretsege, kaunis Constance, tulen tagasi, väärides tema tänu. Aga kas ma tagasi tulles ka teie armastust väärin?» Noore naise vastuseks oli ainult sügav punastamine. Mõne hetke pärast väljus d'Artagnan omakorda samuti
vaataks ja teda ära ei tunneks. Õnneks oli tänav pime ja skolaar purjus. Ometi märkas ta tänava poris lamavat ülemdiakonit. «Ohoo,» ütles ta. «On aga sellel täna lõbus päev olnud!» Ta tõukas jalaga dom ClaudeM, kes hinge kinni hoidis. «Täis kui tina,» jätkas Jehan. «On aga võtnud! Päris verekaan, viinavaadi küljest lahti kukkunud. Ah,» lisas ta alla kummardudes, «ja veel paljaspea! Rauk mis rauk. Fortunate seneXb> Dom Claude kuulis teda kaugenevat ja lausuvat: «Nii või teisiti, mõistlik olla on ikka kena asi. Mu ülemdiakonist vend on väga õnnelik, ta on vooruslik ja tal on raha.» Ülemdiakon tõusis püsti ja jooksis ühe hingetõmbega Jumalaema kiriku poole, miile ilmatu suured tornid hämaras üle majade tõusid. Kui ta hingeldades kirikuesisele jõudis, ehmus ta tagasi ega julgenud silmi üles saatusliku hoone poole tõsta. «On see siis tõesti tõsi, et alles täna, täna hommikul siin kõik see toimus?» küsis ta eneselt
annaabi.ee 
