Välismüüri ülemises osas olnud friis oli kaunistatud figuuridega, alumine pool müürist aga ornamentidega. Friisil kujutati mitmesuguseid jumalusi, ka keirsrit oma perega, preestrid jt. olulised tegelased, sammumas ühiselt pidulikus rongkäigus. Eeskujuks sellele tööle arvatakse olevat Ateena Parthenoni friisi. Töö teostus on peen ja meisterlik, kujutisele on püütud anda ka perspektiivilist sügavust, st. seda, et figuure on püütud kujutada teineteisest kaugenemas vastavalt perspektiivi seaduspärasustele, mitte neid lihtsalt vähendades. Keiser Augustuse ajal väljakujunev suund jääbki edaspidi üldiseks eeskujuks ametliku, ajaloolise reljeefikunsti arengul. Trajanuse sammas Keiser Trajanus valitses aastatel 98.- 117. , tema valitsusaastail paisus Rooma riik oma kaugeimate piirideni, mistõttu rajati sel ajal arvukalt keisri võite ülistavaid monumente, sambaid ja triumfikaari. Hilisemast perioodist on tuntuim teos Trajanuse sammas(106.- 113.a
portree, ,,Videvik kõrbes" jne. Ellingtoni kunstikirest võibki tuletada, et ta tajus oma muusikat kui ,,mälestuste transformeerumist helidesse" - mälestused on ju pildid. Duke Ellington on öelnud: ,,Mälestused on dzässmuusikule tähtsad. Mulle meenub, et kirjutasin kord 64-taktilise pala mälestustest, kuidas ma poisikesena oma voodis lebades kuulsin tänaval meest vilistamas ja sammude kajal kaugenemas." Ellingtoni muusika sündis läbi tema orkestri, mille kohta on öeldud ka, et see oli mitme vaimse ja muusikalise elemendi keerukas konfguratsioon. Duke Ellingtoni muusika oli samavõrd ka iga üksiku orkestriliikme muusika paljud tema palad on tõelised ühissaavutused. Paindlik surve, millega Ellington rakendas muusikuid oma ideede teenistusse, jättes neile mulje, et ta vaid aitab tuua välja nende varjatud võimeid, oli üks ta paljudest suurtest oskustest
tradistsioonilisema käsitluse juurde ja seal, kus see on kohane, eelistame piiritõmbamist ristumisvõime alusel - täpsemini selle toimumise tüüpilisuse alusel looduskeskkonnas. Järjekindla klassifitseerimise aluse puudumine on muide lisatõendiks (kes seda nii näha soovib) evolutsiooni olemasolust. Tõepoolest - kui elusolendid on pidevas muutuses, kui ühe liigi populatsioonid on suurema ehk vähema tempoga üksteisest kaugenemas ja nende erinevuste teke on toetatud loodusliku valikuga, siis on idee evolutsioonist lihtsaim seletus. Aga kui ei ole näha loodusliku valiku rolli? Ma usun, et siis on paar võimalust. Esiteks - me ei oska seda näha. Teiseks - seda tõepoolest pole ja lahknemine toimub mitte valiku, vaid stohhastiliselt mõjuvate tegurite kaudu. Me tuleme selle juurde kindlasti tagasi kunagi allpool. Liike tuleb eristada paraku mitte ainult tänapäevases seisus, vaid seda peavad tegama ka paleontoloogid
annaabi.ee 
