paljud arukamad ja osavamad. 16. sajandi lõpp ja 17. sajand tõid olulisi muutusi Eesti linnade ellu. Senini olid kaubanduses osalenud ka väikesmad linnad, kuid uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele. Eestile oli siiani arengujõudu pakkunud Venemaa ja Lääne-Euroopa vaheline transiitkaubandus, kuid nüüd kulges see Arhangelski sadama ja Valge mere kaudu, vähemal määral ka Narva ja Pihkva kaudu. Viimasest kaubateest jäid Eesti linnad kõrvale. 17. sajand tähendas Narvale majanduslikku õitsengut ja oma positsioone säilitas ka Tallinn, kuid varem väga oluline kaubnduslinn Tartu kaotas oma hiilguse ja Tallinna ja narva varju jäid ka Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare. Varem olid linnad majanduse korraldamisel üsna iseseisvad, kuid nüüd hakkas riigivõim sekkuma. Vaid Tallinn säilistas oma traditsioonilise iseseisvuse. Kaubandus elavnes ka Läänemerel, sest Rootsi laevade
Noorem rauaaeg 800-1250. Jagatakse kaheks perioodiks: viikingiaeg 800-1050 ja muinasaja lõpusajandid 1050-1200/50. Viikingiaega iseloomustavad pinevad suhted skandinaavlastega(toimusid mõlemapoolsed sõjaretked). Käikudest Eesti aladele annavad märku ruunikivid, mis on püsitatud skandinaaviasse Eestis langenud inimeste jaoks. Viikingiajal toimus ka kaubavahetus idamaadega, on leitud hõberaha, mis on eeskätt Araabiast. Eesti oli osa laiemast kaubateest. Ida-Kagu-Eestis elasid idaslaavlased, venelased. Suhted idaslaavlastega olid algselt rahumeelsed, kuid tehti Eestisse sõjaretki. Esimene nendest oli 1030 aastal Tartusse. Venelased hoidsid Tartu linnust enda käes ligikaudu 31 aastat. Muinasaja lõpusajandid 1050-1200. Rahvaarv Eesti aladel oli ligikaudu 150 000, see on hinnanguline rahvaarv, mis on saadud pärast vabadusvõitlust. Need alad, mis Pärnu jõest edela ja lõuna poole jäid, olid asustamata, kuna seal oli väga soine ja liivane
aastal korraldasid sakslased ja latgalid esimese röövretke Ugandisse (Kagu-Eesti) ning süütasid põlema Otepää linnuse. Rüüstamise ettekäändeks toodi sealkandis aastaid tagasi väidetavalt toimunud saksa kaupmeeste röövimine. Tõenäoliselt toimus rünnak eelkõige latgalite õhutusel ning ei pruukinudki tollel hetkel Riia piiskopi kavadega üldse sobida. Latgalid soovisid murda eestlaste, oma põliste vaenlaste, ülemvõimu piirkonnas, saksa kaupmehed olid aga huvitatud vabast kaubateest läbi Ugandi Pihkvasse. Löögi alla sattunud ugalastele läksid appi eestlased naabermaakonnast Sakalast (Viljandi ümbrus) ning koos tehti vasturetk Beverini (Talava maakonna tähtsamaid keskusi Lätis) linnuse alla (1208). Nüüd tungisid sakslased ja latgalid ka Sakalasse ning rüüstasid seal. Kasutades ära eestlaste rasket olukorda, ühinesid sissetungijatega ka Novgorodi ning Pihkva vürstid (1209-1212).
annaabi.ee 
