Kapitalistliku teooria järgi on vahetusväärtus domineeriv, kuna kapitalismi majanduslik loogika valitseb inimeste tõeliste vajaduste üle (Marx ei pidanud silmas kunsti, selle teemaga seob selle mõtte Adorno). Inimestevahelised suhted muutuvad asjadevahelisteks (kaubalisteks) turusuheteks. Frankfurti koolkond ütleb, et tõeline kunst toetub täiesti teistele alustele, kui see kaubanduslik suhe (kunst). Kuid kunsti, mis ei oleks kaubasuhete osa, on väga raske leida, kuna kogu kunstimaailm oli tema jaoks seotud kaubasuhetega. Mitteautentne kunst tervitab seda, autentne seisab sellele vastu. Horkheimeri sõnul on kunst võtnud üle selle rolli, mida varem täitis religioon. Adorno põhiline seisukoht: kunstiteose erijooneks on selle mitteterviklikkus, mittetäielikkus - see annab edasi tegelikku maailma, mida iseloomustavad need samad omadused. Kaup vastupidi vormistab tervikliku mudeli maailmast
Kapitalistliku teooria järgi on vahetusväärtus domineeriv, kuna kapitalismi majanduslik loogika valitseb inimeste tõeliste vajaduste üle (Marx ei pidanud silmas kunsti, selle teemaga seob selle mõtte Adorno). Inimestevahelised suhted muutuvad asjadevahelisteks (kaubalisteks) turusuheteks. Frankfurti koolkond ütleb, et tõeline kunst toetub täiesti teistele alustele, kui see kaubanduslik suhe (kunst). Kuid kunsti, mis ei oleks kaubasuhete osa, on väga raske leida, kuna kogu kunstimaailm oli tema jaoks seotud kaubasuhetega. Mitteautentne kunst tervitab seda, autentne seisab sellele vastu. Adorno põhiline seisukoht: kunstiteose erijooneks on selle mitteterviklikkus, mittetäielikkus - see annab edasi tegelikku maailma, mida iseloomustavad need samad omadused. Kaup vastupidi vormistab tervikliku mudeli maailmast. Kunstiteosesse peab alati jääma midagi segast, utoopilist, hoomamatut, mis annab aimu
käekirja ning maju kui tugeva kujundiga abstraktseid skulptuure. Paremini kui postmodernsus on seda radikaalse arhitektuuri sulandumist ärimaailma ootustega iseloomustanud vaatemängu mõiste, kus sümboolsele panustav arhitektuur (äratuntavate logodena või staararhitekti äratuntava käekirjana) hakkas oma rolli mängima üha enam sümbolitele toetuvas majanduses.[1]Guy Debord, kes kirjeldas vaatemängu mõiste abil 1960. aastate kapitalistliku ühiskonna muutusi, tähistas sellega kaubasuhete valitsemist igapäevaelu üle. Ta ei mõistnud vaatemängu mitte pelgalt kujutiste või piltide kogumina, vaid "kujutiste kaudu vahendatud sotsiaalsete suhetena", piltidena, mis maskeerivad tegelikke ebavõrdseid olusid. Debord kritiseeris muuhulgas seda, kuidas vaatemäng muudab vaataja passiivseks ning määrab ette ära need struktuurid, kuidas maailmaga suheldakse: vaatemäng "seletab ja kaunistab" fetisistlikus vormis seda, mida ühiskond ei suuda pakkuda
annaabi.ee 
