Sageli ründasid linnu taudid. Suremus linnades oli suur ja uute elanike pideva lisandumiseta poleks nad saanud püsida. Talupoegi omakorda tõmbas linna kõrgem elutase. Keskajal kehtis tava, et linnaõhk teeb vabaks ning neid talupoegi, kes suutsid end aasta ja ühe päeva linnas varjata, ei tohtinud mõisnikud tagasi nõuda. See mürgitas linnade ja vasallide suhteid, viies vahel teravate tülide ja isegi verevalamiseni. Välismaa kaupmehi meelitas Tallinnasse asuma püsivalt soodne kaubanduskonjunktuur. Alamrahvas töötas linnas teenjate, lihttööliste, voorimeeste, mündrikena. Ajapikku tõusis mõnigi neist käsitööliste või kaupmeeste sekka, läks uues seisusekeskkonnas üle saksa keelele ja saksastus. Eesti linnades räägitud alamsaksa keel erines oluliselt Põhja-Saksamaal räägitust, sisaldades ohtralt eesti sõnu. Saksa keel omakorda mõjutas nii tollal kui hilisematel sajanditel eesti keele arengut (Adamson, Valdmaa 1999: 47-48).
Rae võimu piiras osades linnades linnafoogt (esindas kohalikku mõisnikku) Linnaelanikkond koosnes peamiselt kaupmeestest (koondusid gildidesse) ja käsitöölistest (koondusid tsunftidesse) Peamine linnaelanikkonna kasv tuli maalt – kehtis põhimõte linnaõhk teeb vabaks – aasta ja 1 päev linnas tähendas vabadust. Talupoegi tõmbas linna kõrgem elatustase ja võimalus vabaneda mõisasundusest. Välismaa kaupmehi meelitas keskaja eesti linnadesse (eeskätt Tallinnasse) soodne kaubanduskonjunktuur, mis tegi Tallinnast keskse Kirde-euroopa kaubanduslinna ja turu. Kaubeldi eeskätt teraviljaga aga oluline oli ka transiitkaubandus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Venemaalt veeti välja vaha, karusnahku, rasva, lina, kanepit jms, sisse aga soola, soolaheeringaid, kalevit, veine jmt. Tähtsaim kaup oli sool. Keskaja lõpupoole muutus Vana-Liivimaa tähtsaks teraviljaeksportijaks. Lääne Euroopa maapiirkonnad ei suutnud kasvavaid linnu enam ära toita. Eesti teravili oli tänu
vabaks ning neid talupoegi, kes suutsid end aasta ja ühe päeva linnas varjata, ei tohtinud mõisnikud enam tagasi nõuda. See mürgitas linnade ja vasallide suhteid, viies vahel teravate tülide ja isegi verevalamiseni. Nii näiteks hukati 1535. aastal Tallinnas pea maharaiumise läbi Riisipere mõisnik Johann von Uexküll, kes oli lasknud linnast röövida oma põgenenud talupoja Suurepere Madise ja tolle surnuks peksnud. Välismaa kaupmehi meelitas Tallinnasse asuma püsivalt soodne kaubanduskonjunktuur. Alamrahvas töötas linnas teenijate, lihttööliste, voorimeeste, mündrikena (sadamapaadimeestena) jne. Ajapikku tõusis mõnigi neist käsitööliste või kaupmeeste sekka, läks uues seisusekeskkonnas üle saksa keelele ja saksastus. Eesti linnades räägitud alamsaksa keel erines oluliselt Põhja- Saksamaal räägitust, sisaldades ohtralt eesti sõnu. Saksa keel omakorda mõjutas nii tollal kui hilisematel sajanditel eesti keele arengut. Osa Tallinna linnamüürist
annaabi.ee 
