võtta ja üle vasema õla visata, et õnnetust ära hoida, aga miss Wat-son oli kärmem ja takistas mind. Ta ütles: «Käed eemale, Huckleberry! Kui korratu sa alati oled!» Lesk kostis mu eest hea sõna, aga see ei võinud õnnetust ära hoida, teadsin seda väga hästi. Pärast einet läksin kurvalt ja kartlikult välja ja ootasin, kust mulle õnnetus tuleb ja missugune see on. On ju võimalusi mõnd laadi õnnetust ära hoida, aga siin polnud midagi parata; ma siis ei katsunudki midagi teha ning luusisin nukralt ringi ja olin valvel. Läksin alla aeda ja ronisin üle kõrge plangu. Maas oli tollipaksuselt värsket lund ja ma nägin kellegi jälgi. Need tulid kivimurrust ja peatusid pisut trepi juures ja läksid siis edasi ümber aia. Oli veider, et nad ei läinud sisse, kuigi neid oli mulgu juures. Ma ei saanud sellest tolku. See oli kuidagi väga kummaline. Pidin jälgi mööda edasi minema, aga enne kummardasin, et neid uurida.
nagu Indreku poole: ,,Tigapuu on armunud, see on kindel. Sest kui inimene arvab, et temal on õigus teist petta, siis on ta tingimata armunud, seda pidage meeles." Ütles ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi kõndima, nagu oleks kogu küsimus lahendatud. Indrek ei teadnud, kas tema sõnu tõsiselt või naljana võtta. Alles paljude aastate pärast oleks võinud ta taibata, kuivõrt palju oli Ollino sõnades tõtt, aga siis oli ta juba need sõnad unustanud. Tigapuu ei katsunudki Ollinole vastata, vaid ütles Indrekule: ,,Lollus on sinusugusega õigusest rääkida, sinul pole sellest veel aimugi." Ta tegi minekut. Aga lävel pöördus ta ümber ja lisas endistele sõnadele juurde: ,,Seda ma sulle siiski ei kingi, pea meeles. Kui veel juhtub, siis..." Ning Ollinole ütles: ,,Ja et sina selle üle ainult rumalat nalja heidad, seda poleks ma sinust tõesti mitte uskunud. Sest kõige pealt oleme meie ikkagi kooliõpetajad, järelevaatajad, korrapidajad, see aga seal
Quasimodo haaras vasaku käega Jehani kätest kinni. Jehan ei pannud vastu, tundes, et ta niikuinii on kadunud. Parema käega kooris kurt teda vaikselt, pahaendelise aeglusega paljaks, võttis talt ükshaaval ära mõõga, pussnoad, soomussärgi ja käsivarrekaitsed. Nõnda lüdib ahv pähklit. Tükk tüki järel viskas Quasimodo skolaari raudkooriku oma jalgade ette. Kui Jehan oli lagedaks tehtud, paljaks võetud ja armetuks jäänud nende hirmsate käte vahel, ei katsunudki ta enam kurdiga rääkima hakata, vaid irvitas talle jultunult näkku ja hakkas talle kuueteistkümneaastase' lapse kartmatu muretusega laulma üht tolleaegset üldtuntud laulu: Hästi on riides see linn Cambrai. Marafin ta riisus ... 2 4 4 Ta ei saanud lõpetada. Quasimodo hüppas üles galerii äärele, haaras ühe käega skolaari jalgadest ja hakkas teda linguna kuristiku kohal keerutama. Siis kuuldi raksatust, nagu oleks
» küsis dArtagnan. «Ei, nüüd on see minu käes. Ja ma valetaksin, kui ütleksin, et sain selle ilma vaevata.» «Mu kallis Athos, ma ei suuda enam loendada, kui palju kordi olen teile tänu võlgu oma elu eest.» «Tähendab, sa jätsid meid selleks üksi, et minna tema juurde?» küsis Aramis. «Täpselt nii.» «Ja kardinali kiri on sinu käes?» küsis d'Artagnan «Siin ta on,» ütles Athos ja tõmbas oma mantli taskust välja väärtusliku paberi. D'Artagnan avas kirja, ilma et oleks katsunudki varjata oma käte värisemist. Ta luges: «Selle ettenäitaja on tegutsenud vastavalt minu korraldusele ja riigi heaolu huvides. 3. detsembril 1627. Richelieu.» «Tõepoolest, see on kõigiti reeglitekohane pattud andeksandmine,» tähendas Aramis. «See paber tuleb katki käristada,» ütles d'Artagnan, kellele näis, et ta loeb oma surmaotsust. «Hoopis vastupidi,» lausus Athos, «seda tuleb hoolikalt säilitada. Ma ei annaks seda paberit ka siis käest, kui ta kaetaks kullatükkidega.»
annaabi.ee 
