andsid väga erinevaid vastuseid. Kuid teistega koos testimisel kujunesid välja ,,grupi normid" ja katseisikud hoidsid neist kinni isegi siis kui neid testiti uuesti individuaalselt. Tuntumad on Solomon E. Asch'i uurimused, kes leidis (1951), et katsealused annavad pigem teistega kooskõlalisi vastuseid, mille kohta nad teavad, et need on väärad, selle asemel, et anda vastuseid, mis erineksid teiste omadest. S.Asch'i uurimuses näidati katseisikuile üht kaarti, millel oli kolm erineva pikkusega joont ja teist kaarti, millel oli ka neljas joon, mille pikkus sobis kokku ühega esimese kolme hulgast. Ülesanne oli näiliselt väga lihtne: katseisikud pidid valjusti teatama, milline esimesest kolmest joonest on võrdne teisel kaardil oleva joone pikkusega. Katsegruppi kuulus seitse inimest, kellest kuus esimest vastajat olid
mitte liiga tungiva meenutamisega. Paar nädalat pärast filmi nägemist küsisid uurijad oma katseisikutelt, kas nad olid oma normaalseid hambaharjamise ja hambaarstil käimise harjumusi muutnud. Küllalt üllatavana leiti, et ainult need katsealused, kes läbisid kerge hirmu tingimuse, olid oma käitumist muutnud ja hammaste eest rohkem hoolitsema hakanud.kahe ülejäänud tingimuse puhul ei erinenud katsealused kontrollgrupist, kes oli vaadanud filmi hoopis teisel teemal. Kui aga katseisikuile saadeti küsimustik, mis uuris nende hoiakuid suuõõne hügieeni suhtes, näitasid kõik kolm gruppi, et nad olid filmides toodud järeldustega päri. (Hayes 2002:104-105) Seega tuleb ikkagi hoolikalt vaadata, kuidas hoiaku muutmise katsetes on andmeid kogutud, enne, kui hakkame midagi järeldama, et nii sellised kui ka sellised muutujad tõesti mõjutavad või ei mõjuta hoiaku muutust. Hoiakute muutmise katsete puhul on üheks probleemiks see, et inimesed püüavad
Igal meelel eksisteerib oma sensoorne mälu. Sensoorses mälus säilib info kujundiliselt ja võib olla erakordselt detailne. Selle detailsuse kohta pole lihtne tõendeid saada, kuna sensoorse mälu lühike kestus ei luba seal ,,pikalt ja põhjalikult kolada". Laialt tuntud ikoonilise mälu mahu uurimise katse tegi George Sperling (1960), kes sellega tõestas selle mälu suure mahukuse, millest teadasaamine tema ajalise lühiduse tõttu on väga keerukas. Ta esitas katseisikuile slaidi 12 tähega ning eri kõrgusega heliga määras ära, millisest reast peab KI 4 tähte reprodutseerima. Ülesanne lahendati väga edukalt suvalisest reast infot küsides, kui heli saabus kohe peale slaidi lühiajalist ekspositsiooni. Peale slaidi ekspositsiooni heli saabumist kuni 250 ms (millisekundit) viivitades langes õigete vastuste arv praktiliselt nullini. See tõendab, et sensoorne mälu
annaabi.ee 
