Hingedepäev 2. novembrit tunneb eesti rahvakalender hingedepäevana.Tõsi, rahvaluulekogudes leidub hingedepäevast endast vaid mõni üksik teade, selle asemel on aga küllalt palju andmeid sügisesest hingedeajast. Selle aja piiride osas pole rahvapärimus üksmeelne. Piirkuupäevadeks on nimetatud mihklipäeva ja hingedepäeva, aga ka mardipäeva ning isegi jõule. Tegu on tõenäoliselt eelkristliku esivanematekultuse jäljega, mis katolikuajal on läbi põimunud kiriklike tähtpäevade ja üle - euroopalise kristluse mõjuga. Oletatav eelkristlikkus ei tähenda tingimata puht - eestipärasust: kõikide hingede päeva (omnium animarum) sätestas esimesena Cluny kloostri abt (Prantsusmaal) 998. aastal, esialgu küll ainult benediktiinlaste jaoks. Tõenäoliselt oli sügisene esivanemate hingede mälestamine kombeks paljude Euroopa rahvaste juures ja katoliku kirik kasutas siin oma tavalist rada - valas rahvapärase püha
kombetalutusest samaks. Näiteks põllutööde algust tähistati paganlusajalgi, kuid nüüd tähistati neid kui jüri- ja mihklipäeva. Tähtsamatel pühadel hakati siiski missal käima ja muutus oli ka see, et kirikupühi, mil kehtis töökeeld oli ilmselt rohkem kui paganlikke tähtpäevi. Kuigi seitsmepäevane nädal oli eestlastel kasutusel varemgi, võttis pühapäevane kirikuskäimise juurutamine siiski aega. Aasta tähtsaim püha, jõulud, säilitas katolikuajal oma senise nime ja kombetalituse, mis jäi kuni 20.sajandini peamiselt mittekristlikuks. (icid) Reformatsioon 1517. aastal algas Saksamaal reformatsioon ehk usupuhastus, mida algatas Matin Luther. Lutheriusk kuulutas, et inimene saab õndsaks usu, mitte rituaalide mehaanilise täitmise kaudu. Esikohal pidi olema iga inimese isiklik suhe Jumalaga. Selle toetajaid leidus talupoegade, kodanike ja aadli hulgas. Eestisse jõudis reformatsioonilaine 1524.aastal pildirüüste näol. 1526
ega ka tema keele oskust. 1535. aastast on säilinud esimesed katked eestikeelsest trükisest, nn Wanradt-Koelli katekismusest, mis esitas paralleelselt eestikeelse ja keskalamsaksakeelse teksti, seda ei saa aga pidada tõendiks eesti keele tegeliku kasutamise suurenemisest kirikuelus. Varasemate kirjalike tekstinäidete puudumine ei tähenda eesti keele vähest kasutamist kirikuelus enne reformatsiooni. Katolikuajal oli kogu Euroopas kombeks panna näiteks jutlusetekste kirja ladina keeles, esitada neid tegelikult aga rahvakeeles. On oletatud, et katolikuaja lõpuks olid välja kujunenud nii eestikeelsed tähtsamad palvevormelid kui ka juurdunud olulisemate piiblilugude jutustamise tava. Uute tekstide kiire ja mitte alati kompetentne tõlkimine eesti keelde pärast reformatsiooni tõi aga kirikuelus kasutatud eesti keelde rohkem saksapärasust. Eesti varauusaeg
annaabi.ee 
