juhusliku meetodi abil''. · S või p viimaste tähtedena ütlevad ``taanda järeldus lihtsalt'' või ``taanda järeldus nn juhusliku meetodi abil''. · C mitte-esitähena märgib, et süllogism ei taandu ning ta tuleb tõestada reductio ad absurdum abil. Süllogismi nimed jätavad ütlemata, millisesse figuuri süllogism kuulub; viimase tarvis leiutati keskajal meelespidamist hõlbustavad värsid. Lisaks mainitud kategoorilistele väidetele huvitasid Aristotelest ka modaalsed väited: ``a on kindlasti b'' ja ``a on võibolla b''. Kaasaja kontekstis saab Aristotelese loogikat vaadelda kui predikaatarvutuse oluliselt piiratud, lahenduvat varianti. Tasub tähele panna, et Aristoteles ei tegelenud lausete loogilistest sidesõnadest (ja, või, ei, järeldub) moodustuva struktuuri - lausearvutuse - uurimisega. 2.1.3 Theophrastus Peale Aristotelesest jätkas Ateena koolkonna juhtimist Theophrastus Ersesusest (371-286 e.m.a.)
siis kindlasti mõni, ja kui mitte ükski, siis kindlasti mõni, mis ei ole. See võimaldabki loogilises ruudus järeldada A tõesusest I tõesuse ja E tõesusest O tõesuse. Nt kui on tõsi, et kõik inimesed on surelikud, siis on tõsi ka see, et mõni inimene on surelik. Traditsioonilises loogikas ei arutleta asjade üle, mida pole. Väidetavad objektid on ette eeldatult olemas, ehk siis väide presuponeerib kõnealuste objektide olemasolu. Sellist lähenemist kategoorilistele väidetele on nimetatud ka Aristotelese tõlgenduseks, ehk siis väidete loogika tõlgendamiseks Aristotelese eeskujul. Kuigi ka traditsioonilises loogikas esineb olemsolu import – postuleeritakse millegi olemasolu (või ka mitteolemasolu) – ei esine selles olemasolu impordi viga. Aristotelese tõlgendus langeb suurel määral kokku ka tänapäevase keele argikasutusega. Vaatleme lauseid: 1) Koerad on olemas. 2) Ükssarvikuid ei ole olemas. 3) Koerad on ohtlikud. 4) Mõni koer ei ole ohtlik
siis kindlasti mõni, ja kui mitte ükski, siis kindlasti mõni, mis ei ole. See võimaldabki loogilises ruudus järeldada A tõesusest I tõesuse ja E tõesusest O tõesuse. Nt kui on tõsi, et kõik inimesed on surelikud, siis on tõsi ka see, et mõni inimene on surelik. Traditsioonilises loogikas ei arutleta asjade üle, mida pole. Väidetavad objektid on ette eeldatult olemas, ehk siis väide presuponeerib kõnealuste objektide olemasolu. Sellist lähenemist kategoorilistele väidetele on nimetatud ka Aristotelese tõlgenduseks, ehk siis väidete loogika tõlgendamiseks Aristotelese eeskujul. Kuigi ka traditsioonilises loogikas esineb olemsolu import postuleeritakse millegi olemasolu (või ka mitteolemasolu) ei esine selles olemasolu impordi viga. Aristotelese tõlgendus langeb suurel määral kokku ka tänapäevase keele argikasutusega. Vaatleme lauseid: 1) Koerad on olemas. 2) Ükssarvikuid ei ole olemas. 3) Koerad on ohtlikud.
annaabi.ee 
