näost õhetama. Kuid osad poisid eesotsas Liblega olid talle ühe vembu ette valmistanud. Nimelt olid nööride otsa sidunud ühe valge papist vaimukese, millega nad õpetajat lollitasid. Nad jõudsid õpetajat 2 korda lollitada kuni õpetaja aru sai ja Lible poole tormas, kuid Lible puges laua alla peitu ja klassis poisid paugutasid ja lärmasid, mis levis järjest ka teistesse klassidesse. Kui härra Slopasev oli alla andnud Lible tagaajamise, siis läks ta ette kateedrile ja hakkas nutma. Ta küsi klassilt, et miks nad nii teevad, kui aga keegi ei vastanud, siis pöördus ta Indreku poole sama küsimusega ja ta vastas, et õpetaja on sagedasti purjus. See vastus tuli ootamatult kõigile, ja õpetaja tunnistas oma viga. Peale seda suurt lärmi saabus klassi Direktor, kes küsis, et mis siin toimub. Kuid õpilased kaitsesid õpetajat öeldes, et nad ainult naersid Puskini surma üle. Direktori lahkudes lahkus ka õpetaja
tudengeid poole kohaga laborantidena tööle. Nii töötas kolmandik meie üliõpilastest. Küllap osaliselt ka tänu sellele võitis just EPA kõige rohkem auhinnalisi kohti Eesti üleliidulistel üliõpilasteaduse konkurssidel. Ka EPA-sse taheti sarnaselt teiste kõrgkoolidega luua sõjalise õpetuse kateeder. See oleks tähendanud vähemalt tosina ohvitseri tööleasumist, mis oleks ka hävitanud rahvusmeelse õhkkonna meie koolis. Õnneks suutsime kateedrile leida piisavalt mõjusaid vastuarg' mente. Samuti läks EKP Keskkomiteest läbi mu ettepanek kaotada kutselise parteisekretäri ametikoht EPA-s. Meie kateedrijuhatajad olid külakorras aasta kaupa nõus neid ülesandeid täitma, kaotades küll seetõttu palgas umbes sada rubla kuus, mis oli tol ajal suur summa Võitsime aga suurema sõltumatuse ja pääsesime parteilistest totrustest ja survest. Kui võimuesindajad
Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta vististi õigusega teeninud ja sellepärast pani ta seda vaevalt pahaks. Tema oli häbematu kõva usumees ja jumalasõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus, millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme, aga iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema: ,,Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe ,,ja" vahelt ära." Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles: ,,Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et... Sellepärast veel kord see koht." Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda varsti uus häda, sest ,,paavst" ütles talle varsti maheda häälega:
annaabi.ee 
