muusikalise mõtte kaudu. Luki veendumus, et "alati ei pea istuma tundide kaupa klaveri taga palju on vaja enne lihtsalt läbi mõelda" inspireerib või pakub lohutust ilmselt paljudele (üli)õpilastele. KLAVERIKATEEDRI JUHATAJA JA KONSERVATOORIUMI DIREKTORINA Aastail 1940-1941 ja 1944-1967 oli Bruno Lukk konservatooriumi klaverikateedri juhataja, porfessoriks määrati ta 1945. aastal. Luki üks esimesi õpilasi ja pikaaegne kolleeg Heljo Sepp on meenutanud, et Lukk oli ideaalne kateedrijuhataja: "Ta hoidis distsipliini ning oskas käituda inimesega viisakalt ja tagasihoidlikult. Ka pole ma kunagi kuulnud teda närvilises keskkonnas midagi halba ütlevat." Selge on ka see, et Lukki austasid veel mitmete teiste konservatooriumide klaveriosakonnad ta oli tihtipeale eksamikomisjonides Moskva ja Leningradi konservatooriumis. Samuti osales ta paljude züriide töös. Vladimir Alumäe järel pidas Lukk aastatel 1948-1951 konservatoorumi direktori ning
matemaatika-füüsikakooli direktorina? Direktoriks naljalt kohe ju ei määrata. See oli tõepoolest suur juhuste kokkulangemine. Nõukogude ajal teatavasti suunati kooli, olin juba valmis minema matemaatikaõpetajaks Pärnusse. Samal ajal aga jõudis tupikseisu toonane Tartu matemaatika- ja füüsikakool, kust personal lahkus madalate palkade ja asutuse ebakindla tuleviku tõttu poole õppeaasta pealt täies koosseisus. Olin oma kursusel päris aktiivne ja ilmselt seetõttu ka tolleaegne kateedrijuhataja Jaan Reimand selle töövõimaluse minuga Vanemuise tänava õppehoone puhvetisabas jutuks võttis. Olin ka innukas koorilaulja - laulsin kogu ülikooliaja ja palju aastaid 31 hiljemgi Tartu Ülikooli kammerkooris. Võimalus Tartusse jääda ning oma muusikalise eneseväljendusega sellises kõrgetasemelises kooris edasi tegelda ahvatles. Nii sattusingi ametipostile, kus tuli alustada asutuse elluäratamisega ,,kliinilisest surmast".
riigil vähe. Töötati välja mundrid ja auastmed teadustöötajatele, mundris pidid olema nii teadusametnikud TA-s ja ministeeriumis, kui ka üliõpilased kui ülikooli õppejõud. Takistuseks mundrite puhul sai rahaline mõõde, kuigi projektid jne olid olemas. Eeskuju võeti Vene impeeriumist. Kui oleks reaalselt ellu viidud ordenite, auastmete paikapanek, oleks tähendanud, et tavaline professor võrdus sõjaväes polkovnikuga ja kui oli professor-kateedrijuhataja, oli võrdne kindralmajoriga. Oli vähendatud Peetri-aegse teenistusastme tabeli NL variant. Kui kogu komplekt oleks ellu rakendatud, oleks olnud teadlaskond ja laiemalt haridusvaldkond täiesti eraldi kihistus ühiskonnas, kusjuures sinna ei oleks kuulunud kooliõpetajad, need jäid kõrvale. Kuna korralikult maksti, pidi seltskond ka seda laulu laulma, mida võim tahtis. Piitsa ja prääniku poliitika toimus väga edukalt. Kes ei lähtunud ideol suunistest, kaotasid oma hea sissetuleku
annaabi.ee 
