Täiendas end Leningradis G. Tovstonogovi reziilaboratooriumis. Aastatel 19681991 töötas Vanemuises. Seejärel töötas mõnda aega lavastajana stuudioteatrites ning aastatel 19931995 Pärnu Endlas. Aastast 1995 töötab ta taas Tartus Vanemuise teatris. Noorena tahtis saada autojuhiks. Ta ise küll õppis näitlejaks, kuid arvab ,et näitlejaks saab veel mitut teist moodi. Ta arvab ,et Eestis on väga palju kohti, kus näitlejaks saab õppida. Alates Lavakunsti kateedriga ja Viljandi Kultuuriakadeemiaga ning lõpetades igasuguste stuudiotega, kursustega ja suvekoolidega. Ta on rahul sellega ,et on näitleja, kuna arvab ,et muidu ei oleks tema elu olnud üldse nii huvitav. Lavatee: - 1968 1991 Vanemuise teatri draamanäitleja ja lavastaja - 1990 1993 Tartu rahvakultuurikeskuse Sinimandria teatrijuht - 1993 1995 Pärnu Endla teatris - alates 1995 Vanemuise teatri draamanäitleja Tunnustus: - 1976 ENSV teeneline kunstnik
professor Walter Anderson. Ta keskendus folkloristlikule meetodile, eesti ainese võrdlemisele teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele. 1919-1934 oli Tartu ülikooli õppejõuks Matthias Johann Eisen, kelle loengud tuginesid tema varasemale tööle, keskendudes usundile, eepostele ja eesti ning soome materjali võrdlemisele. 1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, 1947 ühendati rahvaluule õppetool kirjanduse kateedriga. 1980.-90. aastatest on Eesti rahvaluuleteaduse uurimisaines ja lähenemisviisid mitmekesistunud. Rohkem tähelepanu on pööratud teksti kõrval kontekstile ja uuritud on kaasaja folkloori. Paljud inimesed on uurinud Eesti rahvaluulet, näiteks Arvo Krikmann on uurinud rahvaluule lühivorme, Ingrid Rüütel eesti rahvamuusikat, Mall Hiiemäe rahvakalendrit, Eda Kalmre tänapäeva rahvaluulet, Ülo Valk mütoloogiat, Risto Järv rahvajutte, Tiiu Jaago
võistlusi, alates 1935. aastast määras riigivanem iga aasta iseseisvuspühaks parimaile rahvaluulekogujaile rahalised preemiad. Aastatel 19361938 toimus rahvaviiside ja -juttude heliplaadistamine. 1930. aastatel olid eesti rahvaluuleteaduses esindatud filoloogiline (August Annist) ja etnoloogiline suund (Oskar Loorits, Richard Viidalepp, Herbert Tampere). 1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, 1947 ühendati rahvaluule õppetool kirjanduse kateedriga. Rahvaluule õppejõuks (alates 1974 professor) sai Eduard Laugaste, kes luges rahvaluule teooria, ajaloo ja liiikide põhikursusi. Hiljem lisandusid Udo Kolk, kelle uurimisalaks oli regilaul ja rahvamuusika, ning Paul Hagu, kelle tööd kekendusid setu folkloorile. Uurimismeetodis jäi valdavaks võrdlev-ajalooline meetod; mujal maailmas toimunud paradigmade mitmekesistumine Nõukogude perioodil Eestisse praktiliselt ei jõudnud. 1980.-90
Selle uue aine õpetamine algas juba esimesel nõukogude aastal, laiemalt juurutati pärast 1944. aastat. Selle aine õpetamisega olid paljud inimesed seotud, selle aine maht oli 170 tundi. Kõik pidid seda ainet õppima. 60. alguses, täpsemalt 1964. aastast võetakse õppekavasse ka "teaduslik kommunism". Hakati õpetama 4-5 kursusel 80 tunni ulatuses. Selle aine õpetamine oli seotud Hrustsovi valitsusaja lõpuga. Need ained lõppesid eksamiga. Tegemist üleülikoolilise kateedriga, üldises plaanis pidi toimima see põhimõte, kommunstiliku partei ajalugu pidi üliõpilasele fundamendi andma. Oluline õpetamise kõrval see, et formaalselt pidi tegem nii partei osakonna seltskond ja TÜ ajaloo osakond ka ajaloo uurimisega. Kui vaadata 70.-80. aastate Tartu riikliku ülikooli kadeedreid, siis seal oli enamus õppejõududest teadusliku kraadiga. Kui sisulist poolt vaadata nö
annaabi.ee 
