Salu mainimine toob silma ette üksiku metsatuka keset avarat künnimaad, kus puude ja põõsaste varjus leidub lilli ja marju, linnulaulu ja turvet nii eemalt eksinule kui põllult pagenule. Ometigi ei ole metsasalu sama, mis on salumets. Metsatukk või -salu märgib eelkõige puuderühma suurust ja selle maastikulist eraldatust, salumets on aga loodusteaduslik mõiste tähistamaks taimekoosluse liigilist koosseisu ja mitmerindelist ülesehitust, mis ühtlasi viitab viljakatele kasvukohatingimustele. Meie salumetsad võib jaotada kolme rühma: saluilmelised segametsad, salu-okasmetsad ja salu-lehtmetsad. Saluilmelised segametsad Kõige suurema rühma kogupindalaga ligi 10 000 hektarit moodustavad saluilmelised kaasikud, lepikud ja kuuse lisandiga haava-kase segametsad, mis paiknevad viljakatel metsamaadel üle kogu Eesti. Enamasti kasvavad nad looduslikult uuenema jäetud raielankidel või endistel põllumaadel, aga ka saarekestena suuremates metsalaamades
praktiliselt puuduvad. Alvaritel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral on alvaritele iseloomulik see, et nad kuivavad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Alvareid saab jaotada mitmesse rühma vastavalt kasvukohatingimustele ja sellest sõltuvale liigilisele koosseisule. Mulla niiskustingimuste alusel saab eristada niiskeid alvareid, kuivi õhukese mullaga alvareid ja keskmise niiskusega alvareid tüsedamal mullal. 3.3 Inimmõju 4 Alvareid on traditsiooniliselt kasutatud karjamaana veiste ja lammaste ning ka hobuste karjatamisel. Maadefitsiidi tingimustes toimus see aktiivselt kuni käesoleva sajandi keskpaigani
Alusmets- põõsad ja madalamad mittemajandusliku tähtsusega puud puurinde (rinnete) all. Alusmets parandab metsamulla omadusi ja metsa mikrokliimat, loob soodsaid elamisvõimalusi lindudele ja loomadele. Alustaimestik- metsas kasvavate samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogum. Alustaimestik iseloomustab indikaatorina kasvukohatingimusi. Mida rohkem on alustaimestikus rohttaimi, seda viljakam on reeglina kasvukoht. Peapuuliik- puuliik, mis kõige paremini vastab antud kasvukohatingimustele, st. annab pinnaühikult suurema koguse kvaliteetset puitu, täidab antud tingimustes metsa juhtfunktsiooni kõige paremini. Enamuspuuliik- I rindes tagavara poolest esikohal olev puuliik. Puistu tagavara- puistu puurinnete tüvemahtude summa (tm/ha; m 3ha-1). Boniteet- puistu tootlikkuse näitaja (majanduslikus mõttes) või kasvukoha viljakuse näitaja (vastavale puuliigile). Boniteediklassi määratakse puistu vanuse ja keskmise kõrguse järgi. Boniteediklass iseloomustab
Seega täiuse määramisel lähtutakse kas: a) hektari tagavarast t = G/GNORM b) hektari lõikepindalast, T = M/MNORM mõlemil juhul võrdleme andmeid sama kõrge normaalpuistu vastavate andmetega. NB!!! Täiuse järgi eraldatakse puistud, kui erinevus naabermetsaosadega on suurem kui 0,2. NB!!! 11. Puuliikide vahelduse bioloogilised alused ja kuuse vaheldumine lehtpuudega Puuliikide vaheldus bioloogilises mõttes pole midagi muud, kui vastavalt kasvukohatingimustele sobivaima liigi asumine vastavale kasvukohale ja sobivaima koosluse (kliimakskoosluse) väljakujunemine. Selliselt kujunevat tasakaalu võib rikkuda eeskätt inimtegevus (uuendusraied, kahjutuli jne.). Puuliikide vaheldumine mõjutab tugevasti mullatekkeprotsesse. Kuusk tekitab toorhuumust ja põhjustab muldade leetumist, mis viib kokkuvõttes mullaviljakuse alla. Lehtpuud seevastu aitavad kiiresti kõduneva varisega mullaviljakust taastada, luues soodsad tingimused
annaabi.ee 
