· Eelpool toodud õppimist puudutavaid teooriaid ühendab nende õppimisnägemus. Õppimise aluseks on teadmise konstrueerimine. · Oluline on see, et õpetaja kujundaks oma arusaama õppimisest, kasutades erinevate õppimisteooriate nägemusi, ja kogeks, et tema nägemus laste õppimisest on tema töö aluseks ning aitab liigendada tema igapäevatööd. Õppimispedagoogika põhimõtted: · lähtumine lapsest ja laps aktiivse õppijana · isiksuste ja kasvukeskkondade vastastikune toime ja koostöö · õpetaja õpikeskkonna loojana ja õppimise suunajana Lähtumine lapsest ja lapse aktiivne roll õppijana: · Lapsest lähtumine tähendab lapse omal kultuuril, kogemustel ja tegevusel põhinevat õppimis- ja õpetamisprotsessi. · Õppimist suunavateks teguriteks on lapse enda aktiivsus, tegusus, elamuslikkus ja mäng. Õppimine põhineb lapse vahetutel kogemustel.
· Sotsiokultuuriline nägemus rõhutab rühmakaaslaste ja täiskasvanu suunamise tähtsust õppimises. See omakorda rõhutab koostööd lapse kasvukeskkonna vahel. · Konstruktivism toob esile õppimise isiksusliku loomuse. · Õppimine tähendab seda, et laps tõlgendab aktiivselt asju ja elu enda ümber ning vormib uue mõistmise alusel lisamõisteid. · Õppimispedagoogika põhimõtted: · lähtumine lapsest ja laps aktiivse õppijana · isiksuste ja kasvukeskkondade vastastikune toime ja koostöö · õpetaja õpikeskkonna loojana ja õppimise suunajana. Uus õppimispedagoogika toetub laste süstemaatilisele vaatlemisele ja sellest saadavale hindamisteabele. Vaatlemine, õppekava ja õppimine on lahutamatud seda peab õpetaja endale teadvustama. Bredekamp ja Rosegrant võrdlevad õppekava koeraga ja hindamist tema sabaga, mis kõigutab tervet koera. Hindamine määrab, kuidas õppekava iga üksiku lapse suhtes rakendatakse
50% ulatuses. Siinjuures tuleb teha täpsustus, sest kõik inimesed on geneetiliselt 99% identsed, kuna valdava osa geenidest moodustavad fikseeritud ehk liigitunnuseid määravad geenid (nt kõigil inimestel on kaks kätt, jalga, üks pea). Käitumisgeneetikas on pööratud suurt tähelepanu sellele, kuidas hinnata kaksikute uuringu puhul kahe olulise eelduse kehtivust à 1) võrdsete kasvukeskkondade eeldus kekskonnamõjud mõlemat liiki kaksikute puhul peavad olema samasugused; 2) erapooletu välimuse eeldus MZ kaksikute sarnasus mingi tunnuse osas ei ole seotud lihtsalt selel faktiga, et nad on välimuselt sarnased. Esimesena uuris kuritegeliku käitumise pärilikkust kaksikute meetodiga J. Lange. Nimelt pärineb temalt kuulsaim kaksikuteuuring Saksamaalt. Tema raamatu "Kuritegu kui saatus" mote
käitumise)varieeruvusest, mis seonduvad geneetiliste mõjudega.3 Tänapäeval kasutatakse geneetiliste mõjude kompleksseks hindamiseks sageli kaksikute uuringutest saadud andmete puhul multivariantseid biomeetrilisi mudeleid (multivariate biometrical models).4 Käitumisgeneetikas on suurt tähelepanu pööratud sellele, kuidas hinnata kaksikute uuringute puhul kahe olulise eelduse kehtivust. Esimest nimetatakse,,võrdsete kasvukeskkondade eeldus" (equal environments assumption) ja teist ,,erapooletu välimuse eeldus" (unbiased by appearance assumption).5 Esimene eeldus tähendab seda, et keskkonnamõjud mõlemat liiki kaksikute puhul peavad olema ühesugused, et me ei saaks rääkida niisugusest veast. Näiteks tavaliselt MZ- kaksikud on omavahel väga lähedased ja suhtlevad ning mõjutavad üksteist enam kui DZ-kaksikud. See omakorda võib muuta MZ-kaksikuid üksteisega veelgi sarnasemaks
annaabi.ee 
