Inimtekkeline globaalne soojenemine ehk globaalne kliimamuutus on termin, millega kirjeldatakse planeedi keskmise temperatuuri tõusu pärast laialdast fossiilsete kütuste kasutuselevõttu industriaalajal. Mehhanism, mis inimtekkelist globaalset soojenemist põhjustab on väga keerukas ent osooniaukudega on sellel vähe pistmist. Peamine tegur on gaaside nagu CO2, CH4 ja N2O kontsentratsioonide tõus atmosfääris. Neid gaase tuntakse kollektiivselt kasvuhoonegaasidena kuna nende mõju maakerale on sama nagu hästi ehitatud kasvuhoonel seal elavatele taimedele. Päiksevalgus, mis oma olemuselt on lühilaineline kiirgus, siseneb atmosfääri ning liigub kuni mingi objekt tema teekonnale ette satub. See objekt, näiteks maapind, neelab osa päikeseenergiast ning kiirgab ülejäänud tagasi, seekord pikalainelise soojuskiirgusena. Lainepikkus suureneb kuna osa energiast jääb mulda. Soojusenergia ei läbi meie atmosfääri
inimtegevus atmosfääri kasvuhoonegaaside sisaldust. Fossiilsete kütuste põledes paiskub õhku süsihappegaas CO2. Metaan CH4 eraldub riisipõldudelt, metsaalustes lagunemisprotsessides ja loomade väljaheidetest. Naerugaasi N2O paiskavad atmosfääri tehased. Kasvuhoonegaase on veel mitmeid, ka veeaur. Viimast aga kliimamuutustes ei süüdistata, kuna seda ei paiska atmosfääri niivõrd inimene, vaid looduslikud energeetilised protsessid, peamiselt aurumine aluspinnalt ja konvektsioon. Kasvuhoonegaasidena takistavad nad soojuse lahkumist maakeralt kiirguse teel. Süsihappegaasi kontsentratsioon jõudis 1998. aastal Maa atmosfääris 0,037 protsendini ehk 370 ppm (parts per million) tasemele. 200 aastat tagasi oli see vaid 280 ppm. Üksnes 1998 kasvas CO2 kontsentratsioon 3,5 ppm võrra. 2000. aastal oli atmosfääris 770 gigatonni süsinikku (1Gt = 1012 kg). Arvatakse, et see kogus kahekordistub 22. sajandi alguseks. Kliima muutub ka loomulike looduslike protsesside tulemusena
lisada kasuvulahuse kaudu. On kahte hapnikukandja liike hemoglobiini sarnased ja tehislikud keemilised inertsed ained. Kuigi on mitemid hemoglobiini baasil olevaid kandjaid, on nende kasutamine ebatõenäoline nende päritolu pärast inimestelt või veistelt. Praegu proovitakse luua kandjaid E. Coli, pichia pastise ja Aspergillus nigeri põhjal. Sünteetilised kandjad võivad lahustada suuri hulki hapnikku ja seega võivad omada sama toimet, kui hemoglobiin. Siiski on nad väga ohtlikud kasvuhoonegaasidena ja seega nad ei ole ideaalsed hapnikukandjad. (Datar 2010) Takistused in vitro liha kasvatamisel Kõige suuremateks takistusteks praegu on a) homoöstaatilise regulatsiooni puudumine. Homoöstaasi puudumumine mõjutab lihaproduktide toiteväärtust, kuna organid on täthsad toitainete imendumisel ja jaotamisel elusas organismis. Lihaskude on ka väga metaboolne kude ja selle jäägid tuleb eemaldada või taaskäidelda. b)protsess tuleb läbi viia suurel skaalal
suurenemine Maa atmosfääris. Kasvuhooneefekt on iseenesest normaalne ja vajalik, ilma selleta oleks Maa keskmine temperatuur 33 0C võrra praegusest madalam. Kõige suurema osa kasvuhooneefektist põhjustab tegelikult troposfääris olev veeaur. Kasvuhoonegaasid kasvuhooneeffekti põhjustavad gaasid (CO2, metaan, kloororgaanilised (CFC) ühendid, osoon jt.). Kõige ohtramalt atmosfääris esinev lisandgaas on süsihappegaas. Kokku on kasvuhoonegaasidena arvel ligi 40 ühendit. Neist tähtsamad on CO2, O3, CH4 ja N2O (naerugaas) ning antropogeense tekkega freoonid . Praegu paiskavad kõik riigid fossiilsete kütuste põletamisega kokku atmosfääri 5,5-6 Gt C aastas), viimastel aastatel isegi 7,9 GtC aastas ). IPCC «musta stsenaariumi» korral on väljalase kerkinud 2100. aastaks 35-40 gigatonnini. Kümme suuremat kasvuhoonegaaside õhkupaiskajat on USA, endine NSVL (Venemaa), Brasiilia, Hiina,
annaabi.ee 
