talletanud mällu mitmesuguseid teadmisi ning vestlustes vahendavad neid üksteisele. Samuti loovad nad oma kogemusi ja mujalt hangitud teavet kokku põimides uusi teadmisi ja kujundavad nii kindlaid arusaamu. Uskumused on inimeste mõtlemises ja ühiskonna kultuuris domineerivad arusaamad, mis on oma olemuselt kas mõistuspärased või emotsionaalsed. Kasvatusteaduse ülesandeks on luua kasvatust puudutavaid teadmisi. Teadus kasvab välja argiteadusest. Kasvatusteadusele iseloomulikud tunnused: põhjendatavus, avalikkus ja edastatavus, kriitilisus, isekorrigeeruvus, autonoomsus, edasiarendamine. KASVATUST PUUDUTAVAD PÕHIMÕISTED Kasvatust võib vaadelda laiemast või kitsamast vaatenurgast. Vaatenurga laius sõltub teadusalast, mille raames kasvatust käsitletakse. Kasvatust nähakse eri viisil vastavalt sellele, kas seda mõistetakse protsessi või produktina. Kasvatus on: sotsialiseerimine ühiskonda ja selle eri
3. Käsitused, mis puudutavad kasvu- ja arenguprotsessi üldisi seaduspärasusi ja inimese olemust (inimkäsitus) Kasvatusteadust peetakse väärtustega tihedalt seotud teadusalaks. Väärtuseks nimetame seda, mille nimel miski lõppkokkuvõttes juhtub. Väärtused reguleerivad inimeste pürgimusi ja käitumist ning mõjutavad sotsiaalse kooselu põhimõtteid. Kasvatuse ülesannet nähakse individuaalse maailmapildi kujunemise jaoks materjali pakkumises ja vahendamises. Kasvatusteadusele omased jooned on põhjendatavus; avalikkus ja edastatavus; kriitilisus, isekorrigeeruvus, autonoomsus; edasiarenemine. Teaduslik tegevus on pidev liikumine tõe suunas. Tänapäeval räägitakse palju alternatiivpedagoogikast. Kõige tugevam innovatiivne mõju ja pidev laienemistendents on järgmistel pedagoogilistel reformliikumistel: · Montessori-koolid · Dalton-koolid · Waldorf-koolid · Freinet-koolid · Jena-koolid · alternatiivkoolid
Inimese paratamatus on olla teel, õppida, areneda, muutuda. Inimesel on lastud liiga vähe ära tunda seda, mis võiks olla väärtuslik ning liiga palju on teda muudetud ja normeeritud kellegi poolt. Inimest on püütud vägisi vabaks teha, mida kasvatusteoorias nimetatakse pedagoogiliseks paradoksiks. Täna mõjuks kasvatus, kus inimene saaks midagi kogeda, õppida, selle üle arutleda, mõistust pingutada ja teise inimolendi südameheadust tajuda. Kasvatusteadusele on pedagoogika hädavajalik ja vastupidi. Kasvatusteadust huvitab inimene ja tema areng ja olemise mõte üldse. Inimese inimlik olemus ja küsimus elamisväärsest elust seovad kasvatusteaduse filosoofiaga. Kasvatus on pidevas dialoogis oma aja vaimuga ning kasvatusteaduste osaks on mõista inimest, tõlgendades erinevate aegade mängureegleid. Kasvatusteadus püüab avada kasvatuse muutuvat tähendust eri aegades, kultuurides ning ka
/.../ Paljud heliloojad tegid sellest oma järeldused, mida aastate möödumisel võime tagant järele muusika labastamise asemel vaadelda kui helikunsti rikastamist”. Arutluse lõpetab ta olulise järeldusega: “Kerge muusika – temast üht peatükki kuulda ja mõista, tähendab tunda, kui raskekaalulised võivad olla kergedki asjad.” Artikli viimane lause aga on aktuaalne täna- päevalgi: “Targalt juhtivale kasvatusteadusele, mõistlikule ringhäälingupoliitikale, lava- direktoritele ja filmitootlejatele pole jäetud väike osa vastutusest, kas kerge muusika kujuneb hädavajalikuks, rõõmustavaks ja ergutavaks täienduseks meie kunsti tervikus, või /.../ degenereerub kultuuri hävitavaks katkuks”. Kahjuks ei tekitanud see artikkel meie ajakirjan- duses mingisugustki diskussiooni. Kuna enamikust teadaolevatest ajakirjanduses ilmunud džässiteemalistest artiklitest on
annaabi.ee 
