otsest päikesekiirgust lakitavale põrandale, sest see võib põhjustada ebakvaliteetse lakikihi teket. Soovituslik lakitava põranda temperatuur on vahemikus 15...25°C ja suhteline niiskus 5-15%, õhutemperatuur 20±2°C ja suhteline niiskus 50%. Üldiselt saavutavad põrandalakid oma tugevuse ühe nädala pärast peale pinnale kandmist. Seega kergemad mööbliesemed võib põrandale paigutada vähemalt 24 tunni möödudes lakkimisest, põrandakatete paigaldamisega, raske mööbli ja raske kasutuskoormuse rakendamisega on soovitav viivitada vähemalt üks nädal peale lakkimist. · Hooldamine Ekspluatatsiooni käigus määrdunud pinna puhastamiseks kasutage puhast vett, samuti neutraalseid või nõrgalt leeliselisi (pH<8) puhastusvahendeid. Puhastusvahendi kasutamise järgselt loputage pind hoolikalt puhta veega, sest kauemaks pinnale jääv leeliseline aine võib lakitud pinda matistada. Kõrgem pesuvee temperatuur kiirendab pinna puhastamist. Töövahendina kasutada pehmet harja või käsna.
Hooldusvaba Võrreldes puit- ehk vineerparkidega, on betoon ilmastikule vastupidav ning linnale praktiliselt hooldusvaba. Kui vineerparkide puhul peab jälgima vineertahvlite ja nende ühenduskohtade seisukordi, kandekonstruktsiooni tugevust, pealesõiduplek- kide olukorda ja välja vahetama murdunud kruvisid, siis betoonparkidel puuduvad obstaaklite ühenduskohad ja betoonpinda ei pea hooldama. Kogemus on näidanud, et Eesti tingimustes kestab vineerpark suure kasutuskoormuse juures 3, keskmise koor- muse juures 5 ja väikese koormusega kohtades 7 aastat. Seda vaid juhul, kui tehakse korralisi hooldustöid, ehk vahetatakse välja viga saanud vineertahvlid ja kandetalad ning asendatakse murdunud kruvid. Väga tavaline stsenaarium vineerparkide puhul on, et park püsib ilus esimesed paar aastat, seejärel hakkavad tekkima vineertahvlitesse augud, kruvid logisema ja kandetalad nõrgenema. Sõitjatel kaob isu parki külastada ja seda korras hoida. Prügi
kasutuselevõtt ning raudbetoonelementide eelpingestamine (Otsman, 1976: 29). Eriti hoogustas elementehitust eelpingestatud, suureavaliste kandeelementide laialdasem kasutuselevõtt pärast Teist maailmasõda. Eelpingestamise mõte on viia veel mitte tööolukorras olev element juba eelnevalt surutud seisundisse või anda talle ekstsentrilise surve korral eelkõverus, mis tööolukorras kompenseerib kasutuskoormuse. Sellisel viisil välditakse pragude teket ja suureavaliste konstruktsioonide läbivajumist, samuti on eelpingestatud element võimeline vastu võtma suuremaid koormusi (Otsman, 1976: 29). Tehiskivide hulka loetavail raudbetoondetailidel on eramajade ehituses kaks põhisuunda. Detailide tootjad pakuvad võimalust tellida kompleksset majalahendust. Elementehituse täislahenduse all mõistetakse hoone karpi, mis on valmis
aastatel (Cole 2004). Põhjalike ja terviklike rekreatsiooniökoloogia uurimisprogrammideni jõuti Euroopas ja Põhja-Ameerikas alles 1960- ndatel ja 1970-ndate alguses. Kõige esimesed vastavad uurimisprogrammid töötati välja Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Esimese ametliku kontseptsiooni rekreatiivse koormustaluvuse hindamiseks töötas välja J. A. Wagar (1964), kes defineeris puhkeala rekreatiivset koormustaluvust kui (recreational carrying capacity) kasutuskoormuse niisugust taset, mida ala suudab taluda, tagades sealjuures puhkevõimaluste püsiva kvaliteedi. 1980. ja 1990. aastatel suurenes märgatavalt rekreatsiooniökoloogiliste uuringute läbiviimine ning oluliselt arenes rekreatsiooniökoloogia rakendamine kaitsealade kaitse korraldamisel ning külastatavuse hindamisel. 1987. aastal ilmus esimene rekreatsiooniökoloogia käsiraamat, kus koormustaluvuse hindamise teoreetiline alus osutus poolikuks, kuna
annaabi.ee 
