helistama ning sedasi annab ta automaatselt signaali. Kui pole vaja kasta siis saab helistamise maha võtta. Pumpadest läheb vesi läbi voolikute pihustitesse ja pihustid kastavad. Antud süsteem on hästi reguleeritav. 4.Pihustid võiks olla istikutest poole meetri kõrgusel, sest istikud kõrgemaks nagunii ei kasva, ehk nad ei jääks segama nende kasvamist. Kõrgemale poole ei saaks panna, sest siis muutuks kastmine ebatäpsemaks: osa kastmisveest läheks kaotsi ning vahekäiku, kuhu vesi sattuda ei tohiks, võib sattuda vett. Pihustite süsteem oleks seotud ühtse veevärgiga ehk pumbast tuleks üks toru, mis viiks vett igasse pihustisse. Pihustid oleks kinnitatud laest, sedasi ei raisataks väärtuslikku mullapinda ning mahub rohkem istikuid. Laest tuleks kinnitused, mis ulatuks kuni poole meetri kõrguseni maapinnast, nende küljes oleks raudlatid. Lattide küljes oleks pihustid. Lattides voolaks ka vesi, sinna
muud. põhjustavad reeglina palju peavalu ja veeraiskamist Kastmine on sageli mõneti tarve või ka hobi. Aeda võib kasta lõputult kogu suve, või teha seda tõelise vajaduse kohaselt kevadisel/suvisel kuival perioodil. Parim aeg on kastmiseks õhtu, peale päikeseloojangut, mil kõige vähem aurub kastmisveest otse õhku. Veekulu aitavad säästa pöörlevad ühtlase veejaotusega kastmisseadmed, tarbides kuni 1m 3 vett tunnis. Ühekordse kastmisveega ei tohi liialdada, sest peale ülekulu mingit positiivset tulemust ei saavutata. Pesumasina puhul sõltub veekulu esmalt seadme täiuslikkusest, viimasel aastakümnendil on siinkohal saavutatud arvestatavat progressi. Harjumuseks peab saama, et pesumasin käivitatakse ainult ettenähtud pesukoguse puhul, sest veekulu temas jääb
automatiseerida. Vihmutada võib igasuguseid muldi, kastetav ala ei pea olema tasane ja koos kastmisveega saab mulda viia ka väetisi. Vihmutusega võib teha ka öökülmatõrjet ja taimekaitset. Vihmutuse osatähtsus suureneb kogu maailmas, eriti ebastabiilse ja parasniiske kliimaga aladel, kus niisutus on vajalik periooditi. Ariidses kliimas pole vihmutamine sageli otstarbekas, sest suurte kastmisnormide tõttu on seadmete jõudlus väike ja liiga palju vett (30...40% kastmisveest) aurub mulda jõudmata. Eestis on vihmutus igati sobilik niisutusviis. Pindmise niisutuse korral juhitakse kastmisvesi kihina maapinnale (valgniisutus) või vagudesse (vaguniisutus) või ujutatakse maapind veega üle (tulvniisutus, limaanniisutus). See on kõige vanem ja levinum niisutusviis maailmas. Kuigi pindmise niisutuse osatähtsus järjest väheneb, on see praegu veel asendamatu ariidses kliimas ja riisikasvatuses. Üheks suuremaks pindmise niisutuse puuduseks peetakse
taimedele erinevalt kättesaadav. Hästi on taimedele kättesaadav nn toetuv ehk kergesti liikuv kapillaarvesi, mis tõuseb ülespoole põhjaveest või altkastmissüsteemist. Mõnikord aga võib kapillaarides oleval veel puududa side põhjaveega – sellist vett nimetatakse rippuvaks ehk väheliikuvaks kapillaarveeks. Rippuv kapillaarvesi moodustub raskusjõu mõjul allapoole liikunud sademete või kastmisveest. Rippuvat kapillaarvett omastavad taimed keskmiselt. Kui gravitatsioonivesi nõrgub peale sadu või kastmist mööda mittekapillaarseid ehk makropoore kiiresti põhjavette ning poorid täituvad vee asemel õhuga, siis kapillaarvesi (nii toetuv kui rippuv) on taimede peamiseks veega varustajateks – kapillaarne tõus tagab vee jõudmise juurestikupiirkonda. 15
annaabi.ee 
