Dunja kosilane nõudis, et Raskolnikov õhtusele koosviibimisele ei ilmuks. Nad läksid Raskolnikovi vaatama. Raskolnikov vabandas, et ta eelmisel õhtul ema ja õe Dunja vastu nii ükskõikne ja isegi pahane oli. Alle näidatakse kirja. Dunja soovib, et vend kohaloleks ning seda ka Raskolnikov lubab. Kutsuti Razumihhin. Sonja(Marmeladovi tütar) tuli Raskolnikovile teadet tooma, et ta matusele läheks. Noormees lubas seda teha. Raskolnikov aimas, mis Razumihhini peas toimub, sest ta oli end kasinud. Nad läksid Porfiri Pertovitsi korterisse. Räägitakse paar kuud tagasi ilmunud Raskolnikovi artiklist, kus ta räägib, et haruldastel inimestel on õigus tappa. Jutt läks mõrva juurde. Raskolnikov ja Razumihhin lahkusid. Razumihhin ja Razkolnikov kõndisid ja rääkisid taas mõrva teemal. Raskolnikov läks oma tuppa, et kontrollida ega mõnda asitõendit pole sinna jäänud. Keegi võõras käis Raskolnikuvi juure, kuid ei öelnud talle midagi
Dunja kosilane nõudis, et Raskolnikov õhtusele koosviibimisele ei ilmuks. Nad läksid Raskolnikovi vaatama. Raskolnikov vabandas, et ta eelmisel õhtul ema ja õe Dunja vastu nii ükskõikne ja isegi pahane oli. Alle näidatakse kirja. Dunja soovib, et vend kohaloleks ning seda ka Raskolnikov lubab. Kutsuti Razumihhin. Sonja(Marmeladovi tütar) tuli Raskolnikovile teadet tooma, et ta matusele läheks. Noormees lubas seda teha. Raskolnikov aimas, mis Razumihhini peas toimub, sest ta oli end kasinud. Nad läksid Porfiri Pertovitsi korterisse. Räägitakse paar kuud tagasi ilmunud Raskolnikovi artiklist, kus ta räägib, et haruldastel inimestel on õigus tappa. Jutt läks mõrva juurde. Raskolnikov ja Razumihhin lahkusid. Razumihhin ja Razkolnikov kõndisid ja rääkisid taas mõrva teemal. Raskolnikov läks oma tuppa, et kontrollida ega mõnda asitõendit pole sinna jäänud. Keegi võõras käis Raskolnikuvi juure, kuid ei öelnud talle midagi
Rahvasuus hüütakse koobast Mägiste põrgukauaks ja räägitakse, et selles ennevanast vanapagan elanud. Pärast, kui ristiusk meie maal võimust võtnud ja juba lapsed karja hoides jumalasõna laulusid hakanud laulma, ei ole vanapagan seda pahandust enam välja suutnud kannatada, vaid ära läinud. Minnes olla ta sajatanud: ,,Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!" Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei olla enam nõnda karsked ja kasinud kui enne. Pealegi tekkis rahva suhu jutt: Mägiste metsas elab vanapagan. Venda ise muretses kavalal kombel võõraid inimesi hirmutades selle eest, et seda juttu põhjendatuks peeti. Kardeti isegi, et iga murtud oksakene hädaohtu ja haigust toob. Aegamööda sai Mägiste mets lossielanikkude meelest veelgi kardetavamaks. Ühed ütlesid, seal elab vanapagan, teised jälle, seal elab hirmus nõid. Ebausk ja hirm nõiduse ees oli suur, - nõnda ei olnud Vendal midagi karta.
Kõik oli viimse võimaluseni kulunud, kõik oli närus, särgist kuni sokideni, ja igal pool roomasid loomad, mis ei andnud rahu ei päeval ega ööl. Need olid mingisugused pisitillukesed, kõhetud ja eluväsinud, elust tüdinud helevalged roomajad, nagu ei suudaks omanik enda karja enam õieti toita. Oo! Indrek oli teissuguseid sama tõugu loomi näinud, hoopis teissuguseid! Tal tuli meelde keegi valla korda käiv tüse ja poolpime, poolkurt vanatüdruk, keda ema oli alati nagu oma last kasinud, kui ta jõudis oma korraga jälle Vargamäele, kuhu pidi jääma nädalaks. Aga ikka sai nädalast kuu, vahel ka poolteist, sest kuidas viia vanainimest edasi, kui ta nädala lõpul aina nutab ja nutab oma pimedate silmadega ning kui neisse kustunud valguseallikaissegi tekib nagu heledam helk, kui lubad ta jätta veel üheks nädalaks. ,,Tegid ta puhtaks, las ta nüüd olla pealegi veel," kuulis ta siis isa ütlevat emale.
annaabi.ee 
