Kartulimardikas ehk koloraado Leptinotarsa decemlinea Toitumine:kartulimardikas on taimtoiduline Nagu nimigi ütleb toitub ta kartuli taimedest. Nii vastsed kui valmikud söövad kartulitaimede lehti, kuid nad võivad süüa ka tomatitaimi. Paljunemine: Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas (Eestis üks kord aastas). Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Munad kooruvad 11-12 päeva pärast. Vastsed ronivad taime latva ja söövad pealmised (nooremad) lehed auklikeks ja sälgustavad leheservad. Eluviis: Talve veedavad mardikad 20-60 sentimeetri sügavusel lume all mullas. Soodsate ilmade ajal võivad kartulimardikad lennata kuni 300 kilomeetrit päevas Tähtsus looduses:kuna kartulimardikad on parasiidid siis on neil ainuke tähtsus looduses olla toiduks teistele loomadele ja lindudele
Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. Areng ja paljunemine Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti oludes on kartulimardikas seni andnud ühe põlvkonna suve jooksul. Talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva. Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3–10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. 8.klass Kasutatud Kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Kartulimardikas
meetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. Kartulimardika kodumaa on Mehhiko. Euroopasse toodi kartulimardikas 1877.a. Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. Toitumine ja sigimine. Kartulimardikad ei söö kartulit, vaid nad toituvad kartulilehtedest. Kartulimardikal on täismoone. Ta võib korraga muneda kuni 800 muna ku- ni kolm korda aastas. Ta muneb harili- kult kartulitaimede lehtedele. Munakur- nad munetakse 5-6. päeval peale mardi- kate ilmumist. Vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitse- mist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema , kui kartulipõllud on täis- õites. Nad toituvad 3-10 päeva kartuli- lehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. Pika sügi-
taimest, mida ameeriklased kutsuvad "buffalo burr"-"piisoni takjas", eestikeelne nimetus nokjas maavits. Esialgu elutses kartulimardikas vaid Põhja-Ameerika keskpiirkondades, eelkõige Kaljumäestiku Colorado osariigis. Tänapäeval esineb kartulimardikat praktiliselt igal pool, kus kartulit kasvatatakse, erandiks on Suurbritannia, kus on õnnestunud kõik sinna juhuslikult sattunud isendid hövitada. TOITUMINE. Täiskasvanud mardikad ja nende vastsed toituvad kartulitaimede lehtedest, mida nad erakordse kiirusega järavad. Mitu mardikat või vastset on võimelised ühe taime täielikult paljaks sööma, arvukam populatsioon aga tühejendab põllu mängleva kergusega. Kartulimardikas eelistab kartulilehti, ent toitub ka muudest maavitsalistest taimedest. VAENLASED. Kartulimardika suurim vaenlane on muidugi inimene, kes peab teda üheks suurimaks kahjurputukaks. Kasutusele võetud keemilised vahendid mardika populatsioone kahandanud pole
neid saab kergesti korjata. [5] Kõige enam on siiski kasutusel tõrjena mardikate ärakorjamine. Kartulimardikate tõrjes on väga tähtis üksikute mardikate leidmine, kuna see annab esmase viite sellele, et talvitunud mardikaid võib olla palju kordi enam. Üksikuid kartulimardikaid ei ole kerge märgata, sest nad on suhteliselt väikesed ja armastavad varjuda lehtede vahele. Ka oskavad nad mängida "surnut", jäädes mullapinnal liikumatuks. Sellepärast tuleks kartulitaimede vaatluse käigus väikeaedades ja mahepõldudel teha lühikesi peatusi, siis on nad kergemini märgatavad. [7] Korjatud mardikad tuleb panna soolalahusesse, sest seal nad hukkuvad täielikult. Praktikas on levinud mardikate puruks pigistamine, kuid see ei ole siiski soovitatav, sest on tülikas ja sageli ei toimu nende täielikku hävinemist. Ka on võimalus kartulimardikaid hävitada neid põletades.
kinniajamisel mullas väljajäänud mugulate mullaga katmine. Umbrohtude hävitamiseks tuleks vaod maha äestada kergete võrkäketega. See soodustab ka tõusmete kiiremat tärkamist. Äkkeid saab kasutada kuni tõusmed on kuni 10 cm pikad. Edasi tuleks teha vaheltharimist vaheltharimiskultivaatoriga 2...3 korda 2...3 cm sügavuselt. Sellega hävitatakse ära vagude vahel olev umbrohi, kobestatakse mulda ja kuhjatakse see ümber kartulitaimede, soodustades pesade kinnikatmist ja kaitsmist päikese eest. Vaheltharimine lõpetatakse õiepungade moodustumise faasi alguseks. Vajadusel tehakse kasvuaegne keemiline taimekaitse kahjurite ja haiguste vastu. Koristamine Koristusaja valik sõltub: 1. Sordi kasvuaja pikkusest; 2. Kartuli koristusotstarbest; 3. Lehemädaniku levikust; 4. Ilmastikust; 5. Koristusmasinate tootlikkusest; 6. Tööjõu saadavusest.
annaabi.ee 
