arvelt ning talupoegade koormiste tõstmisega. 1820ndal aastate viljahindade langus maailmaturul kahandas oluliselt ka mõisnike sissetulekuid ning sundis otsima uusi teid. Rohkem tähelepanu hakati pöörama maaparandamisele, rakendati mitmeväljasüsteemi, hakati kasvatama uusi põllukultuure. Uuendati ka viinaköökide sisseseadet. Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul, mis oli viljast odavam. 1840ndal aastal jõudis kartulikasvatamine ka talupõldudele ja sealt talupoegade toidulauale. Talude iseseisvumine Maa oli jagatud kaheks: talu- ja mõisamaa. Hakati sillutama teed kasumajandusele, kus määravaks said juba turusuhted, pakkumise ja nõudmise vahekord ning raha olemasolu. Talude päriseksmüümine algas 1850ndal lõuna-eestis. Talupojad said raha talu ostmiseks eelkõige linakasvatusest. Pärisomanikeks saadi mõisnikule võlga makstes. Talude päriseksmüümine aitas oluliselt kaasa teoorjusliku mõisamajanduse
vabastamine mõisnike eestkoste alt. See andis senisest omavalitsusele hoopis avaramad tegutsemisvõimalused, kuna keskvõimu kontroll jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. 2) Vallakogukonna moodustasid nüüdsest mõisa territooriumil elavad talupojad. 3) Väiksema elanikkonnaga valdu hakati peatselt ühendama suuremate valdadega või omavahel. Muutused mõisamajanduses 19. sajandil. 1) Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul, mis oli viljast odavam. 1840. aastatel jõudis kartulikasvatamine ka talupõldudele ja sealt talupoegade toidulauale. 2) Mõistes vana korraga kaasnevat paramatut laostumist, nõustuti ka talupoegadele suuremaid vabadusi andma, juurutada raharent ning lõpule viia agraarümberkorraldused. 3) Talurahvaseadused jagasid maa selgelt kaheks: talu- ja mõisamaaks. Talumaad võis müüa või rendile anda. 1850. aastatel alganud talude päriseksmüümine. 4) aitas kaasa teoorjusliku mõisamajanduse lammutamisele ja pani aluse
Mõisnike väljaminekud suurenesid: hakati ehitama mõisahäärbereid, parke ja abihooneid, kallimad ja mitmekesisemad road, vein ning riietus. Hakati võlgu võtma, püüti tootmist suurendada uute mõisapõldude rajamisega talupõldu arvelt ja talupoegade koormiste tõstmisega. 1820. viljahindade langus, tähelepanu hakati pöörama maaparandamisele, rakendati mitmeväljasüsteem, hakati kasvatama uusi põllukultuure. Viinatootmise tooraineks sai kartul, 1840ndatel jõudis kartulikasvatamine talupõldudele ja sealt talupoegade toidulauale. Pärisorjuse kaotamise järel hakkasid mõisnikud aru saama, et senine teoorjuslik majandamine ei ole konkurentsivõimeline ning vana süsteem võib kaasa tuua laostumise. Nõustuti talupoegadele suuremate vabaduste andmisega, agraarümberkorralduste lõpule viimisega ja raharendi juurutamisega. Talumaad andis mõisnik rendile või müüs, kellele tahtis, võis müüa ka mujalt tulnud talupojale.
talupoegade tasuta tööga. Edenemise aluseks viljatootmine, sissetulekuallikaks viinapõletamine. Mõisnike väljaminekud suurenesid, sissetulekud jäid samadeks, hakkasid võlgu võtma,tõsteti talupoegade koormisi. pöörati tähelepanu maaparandamisele, mitmeväljasüsteemile, uute põllukultuuride kasvatamisele. Uuendati viinaköökide sisseseadet. Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul-viljast odavam. 1840ndatel jõudis kartulikasvatamine ka talupõldudele. Anti talupoegadele suuremad vabadused, viidi lõpule agraarümberkorraldused, juurutati raharent. Talude iseseisvumine-talurahvaseadused: maa jagunes mõisa- ja talumaaks-võis müüa, rentida. Hinna otsustas mõisnik. Kasumajandus-määravaks turusuhted, pakkumise- nõudmise vahekord, raha. Kui ettevõtlikkust polnud,tuli koht teistele loovutada. 1850ndatel algas Talude päriseksmüümine-raha saadi põhiliselt linakasvatustest- aitas oluliselt kaasa teoorjusliku mõisamaj
annaabi.ee 
