KOOPAD SALAJÕED MAAALUSED JÕED KARRID UURDED KIVIMITE PINNAL NÕRG e. TILKEKIVID KARSTISEENED KARSTI ARENG ÕHUKE PINNAKATE VÕIMALDAB VEE KIIRET LIGIPÄÄSU LAHUSTUVATE LUBJA- KIVIDENI. LÕHED SUURENDAVAD VEE LAHUSTAVA TEGEVUSE MÕJU. VESI LAHUSTAB KIVIMIT JA LÕHED LAIENEVAD KARSTIALA KUIV KURISU KARSTILEHTER JÕESÄNG PINNAKATE LUBJAKIVI MAASISESE TÜHEMIKU MAA-ALUNE KOHAL PINNAS SALAJÕGI VÕI JÄRV LANGATUB KARSTIALAL ON VEES LAHUSTUVAD LUBJA- KIVID MAAPINNA LÄHEDAL. VESI VALGUB LÕHEDE JA LEHTRITE KAUDU LUBJAKIVIDENI KARSTISEEN KOSTIVERES HARJUMAAL KOSTIVERES ON VESI LAHUSTANUD SUURVEE AJAL LUBJAKIVIPANGASE ALUMIST OSA. TEKKINUD ON SEENEKUJULINE VORM KARSTIKOOBAS
Kuigi raiemahud samas tempos kasvada ei saa, siiski puidutööstuse osakaal suureneb, kuna metsade aastane juurdekasv oli 300 000 tm, kaks korda suurem kui 1999.aastal raiuti. Metsandus on seega arenev majandusharu, mis mõistliku majandmise juures annab pikaks ajaks tööd (Tross, 1999). Joonis 2. Raiemahud aastatel 1992-1999 Allikas: Tross, 1999 8 Hinnang piirkonna loodus ja/või maastikuväärtustele Kurisu neeluauk Kurisu neeluauk on karstilehter, mis asub Kurisu külas. Lehtri sügavus on 6,2 meetrit ja selle läbimõõt ülemises servas on 32 meetrit, alumises osas kitseneb see 12 meetrini. Selles kaob Pihla soost voolav oja maa alla. Suvel kui oja on väike, on võimalik näha paest aluspõhja, kus asub väike koopaava. Koopaava on nii väike, et täiskasvanud inimene mahub sealt vaevalt sisse roomama. Koobas on esimesed 3 meetrit natuke kaldus, hiljem aga horisontaalne. Kuue
Kurisud - ligikaudu meetri laiused (üksikud üle 100 m), lehtri-, lohu- või liuakujulised karstivormid, mille kaudu pinnavesi neeldub maasisestesse lõhedesse. Nad on kõige levinumad karstivormid Põhja-Eestis, samuti Saaremaal ja Hiiumaal. Kurisuid leidub ka jõgede sängides. Salajõed – kurisude kaudu võivad maapealsed vooluveed kaduda ja moodustada maa-aluse jõe (Kuivajõgi, Jõelähtme jõgi jt.). Eestis on üle 50 kurisute kaudu maa alla kaduvat salajõge. Karstilehter – nii nim karstitühemete kohal pinnakatte maa alla kandumisest ja maapinna sisselangemisest tekkinud ümara või ovaalse põhijoonisega lehtrisarnaseid nõgusid. Karstikoopad – Eestis on väikesed. Kujunenud enamasti maa-aluse jõe vooluteel, asudes 1-7 m sügavusel maapinnast. Nende kõrgus on kuni 4 m, laius kuni 12 m. Allikad – allikatena väljuvad karstilised veed võivad esile kutsuda liigniiskust ja soostumist, teisalt tagavad aga jõgede veerikkuse
a määruses nr 247 Tervisekaitsenõuded supelrannale ja suplusveele. 3.3.2 Täiendavad meetmed Maapinnalähedase veekihi vett kasutatavate veehaarete veekvaliteedi garanteerimiseks on sageli vajalik põllumajandustootmise intensiivsuse vähendamine veehaarde toitealal, eriti ettevaatlik tuleb olla sõnniku kasutamisel karstialadel ja kaitsmata põhjaveega aladel. Veehaarde toiteala suurus oleneb veehaarde tootlikkusest ja võib ulatuda kuni 2 km kaugusele veehaardest. Foto 3. Karstilehter põllul21 3. VEEHOID Väikejärvede kaitseks reostamise eest on soovitatav kasutada vähem väetisi ja mürkkemikaale järve kallastel ja eelkõige järvesuunalistel suure kallakusega maadel, väikeste lõheliste või vähkide elupaikadeks olevate jõgede läheduses. Konkreetsed vabatahtlikud piirangud on soovitatav mää- ratleda põllumajandusettevõtte keskkonnategevuskavas. Informatsiooni kaitstavate veeobjektide kohta leiab alamvesikonna veemajanduskavadest, valla ühisveevärgi ja
annaabi.ee 
